26.6 C
Rapla
Reede, 1 juuli 2022
spot_imgspot_img

Kukitemuki: Rapla privileegid: Intiimne idüll elava jazziga

Rapla kultuuriklubi Baas jätkab tuntud headuses. Möödunud nädalavahetusel avanes ainulaadne võimalus kuulata elavat jazzmuusikat.
Ega see, kes kuulab ainult üht laadi muusikat, ole mingi muusikaaustaja, kui tuntud ütlust muusikasse ümber jutustada. Kes vähegi tahab helisid kuulata, see peaks põnevusest lõhkema, sest nii palju erisugust on võimalik meie oma Raplas kuulda saada. Kui vaid keegi jaksaks kuulda võtta.
Eelmisel laupäeval, 16. oktoobril kutsuti Sten-Olle Moldau organiseerimisel ja jazzliidu ning kultuuriklubi Baas toel esinema Tobias Tammearu Trio. Ja nii nagu tõdes Tobias publikuga suheldes, et kuigi ilmselt enamik meist ei olnud varem seda koosseisu üldse kuulnud, ei vähendanud see mitte kuidagi muusikalist elamust.

Tõesti, jazz ja iseäranis just saksofon on elemendid, mis paljudele jäävad võõraks või tekitavad võõrastust. Jazz on midagi tabamatut ja kaootilist, selles ei ole peaaegu et õiget kõlagi, algust ega lõppu, mingit hoomatavat süsteemsust, mida teadmatu kuulaja võiks haarata, ja see võib olla eemaletõukav. Saksofon on aga ise üksi juba polariseeriv pill, mille heli on ühtaegu nii tüütult tuttav kui ka täielikult võõras.
Olgu ettevalmistusega kuidas on, usutavasti mõjus igaühele meist, kes me seal Baasis tol õhtul olime, kogetu uudsena. Kokku oli publikus umbes kolm korda rohkem inimesi, kui oli laval, ja laval olid saksofoniga Tobias Tammearu, basskitarriga Robert Rebane ja löökpillidega Martin Petermann.
Minule kui asjatundmatule jazz-kuulajale mõjus trio looming kui pisut psühhedeelne filmimuusikalik rännak, kus sündmused tahtsid pidevalt silme ette joosta ja mõte kippus rändama või vastupidi, tekkis sügav keskendumine. Aju püüdis leida tuttavaid kõlasid, milliseid ansambleid, milliseid jadasid need helid mulle varem kuuldust meenutasid.
Jazzmuusika omapära tuli hästi esile selles, et kui öeldi, et mängitakse üks lugu, mängiti lõpuks kolm. See oli siis juba lõpu poole. Kokku mängiti siiski oluliselt rohkem lugusid. Jazzi puhul toimub kokkumäng orgaaniliselt ja nii sujuvalt, et kuulajal on raske aru saada, kus lõppes üks ja algas teine lugu. Mängijad ise on kõik omavahel kontaktis, aga samal ajal täielikult iseendas ja haaratud oma pillidest ja muust tehnikast, mis neid toetas. Sellist loomist jälgida on jällegi omaette privileeg.
Ei saa ka märkimata jätta, kui privilegeeritud tunne oli üleüldse istuda selles õdusas väikeses lokaalis koos tuttavate ja vähem tuttavate inimestega, nautida õhustikku, kohvi, õlut või veini, vajudes hämarasse nurka tugitoolile, sulgeda silmad või ainiti vaadata ja lihtsalt olla selles hetkes, olla elava muusikaga ühes ruumis.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised