0.6 C
Rapla
Esmaspäev, 17 jaan. 2022

Käsitöölane: Muinasaja rõivas ehk Kuidas viikingid riides käisid

Kaire Saagpakk

Rahvarõivaste tuulutamine on viimasel ajal juba üsna tuntud nähtus. Ikka hõigatakse, et pane oma rahvarõivad selga ja tule ennast näitama ning teisi vaatama. Enamasti saame siis näha oma esiemade ilumeelt näitavaid imelisi triibuseelikuid koos kaunimustriliste käistega ja kaapotkostüüme, meeste toretsevaid ülikondi ja pikk-kuubesid.
Nendest kõigist tunneme uhkusega ära oma ajaloo ja kultuuri. Kuid ajalugu ning kultuuri oli meie mail varemgi.
Muinasaeg algab Eesti aladel inimeste saabumisega siinsetele maadele ligikaudu 9000 eKr ja lõppeb see Läänemere ristisõdadega 1201 pKr. Selle perioodi lõppu jääb viikingiaeg, mille algus, tuginedes Salme laevmatustele, dateeritakse aastatesse 700–750 pKr. Viikingid oma kauge ja teistsuguse olemisega paeluvad paljusid. Maailmas ja ka Eestis on mitmeid seltskondi, kes tegelevad taaskehastumisega. Nad astuvad mõneks ajaks välja oma argipäevarutiinist, heidavad kõrvale igapäevased mugavused, panevad selga ajastule omased rõivad ja elavad paar päeva sootuks teistsugust elu.
Oma uhkete rahvarõivaste kohta saame teadmisi ERM-i asutamisaegadel kogutud juttude, joonistuste ja annetatud rõivaste põhjal, aga muinasaja inimeste eluolu ja riietumise kohta tuleb infot otsida veelgi erinevamatest allikatest. Infot leitakse arheoloogilistest leidudest: ripatsitelt, millel peal inimkujutised, pildikividelt ning ka piltvaipadelt. Keeruliseks teeb selle siiski tõsiasi, et tol perioodil olid siinsetel aladel enamlevinud põletusmatused ning vähestel leitud hauakohtadel on maapind loodusliku materjali suhtes üsnagi armutu olnud. Avastatud matusepaikadest on leitud vaid rõivaste fragmente ja ehteid, kuid täielikku komplekti meie aladelt leitud ei ole.
Tuntuim ja suurim viikingiaegne arheoloogiliste leidude koht on Rootsis asuva Birka kaubalinna lähistel asunud kalmistu. Sealsed leiud viitavad tihedale suhtlusele erinevate rahvaste vahel. Paljud leiud annavad tunnistust, et kogu viikingimaailmas oli mood ühtne ja suuri piirkondlikke erinevusi ei olnud. Sellest lähtuvalt võime oletada, et ka Eesti alade elanikud kandsid sarnaseid rõivaid.
Peamine rõivaste materjal oli lina ja vill. Suurem osa tekstiile valmistati kodudes ja eks ikka sedamööda, kuidas oskused ja vajadused lubasid ning nõudsid – on leitud nii peenekoelisi kui ka päris koredaid tekstiilikatkeid.
Siinsete alade naiste rõivakomplekt koosnes linasest või villasest särgist. Selle peale käis vaipkleit, mis õlgadelt oli kinnitatud hoburaudsõlgede või paariliste ehtenõeltega, mis omavahel pikema või lühema, ühe- või mitmerealise ketiga ühendatud olid. Pealisrõivas ulatus veidi allapoole põlve. Rõivaid kaunistati pronkstraadist spiraaltorude – vaseliste – ja tinast naastukestega. Rõivaste ääristuses on kasutatud ka kõlapaela. Haudadest leitud rõivaste põhivärv on olnud sinerõikaga värvitud tumesinine. Ei ole teada, kas see toon oli kasutusel lihtsalt pidulikel riietusesemetel või tähistas vaid surirõivaid. Kindlasti kasutati igapäeva rõivastuses ka teisi looduslike toone.
Riietuse hulka kuulusid põll ja vöö. Vööks olid kõlavööd ja nahkvööd pronkspandlaga või pandlata. Kasutusel olid erinevad peakatted, neist vahest huvitavam ning mitmekülgsem oli kapuuts, mis leidude põhjal kuulus meeste rõivastuse juurde, kuid oletuslikult kandsid seda ka naised. Lisaks mitmesuguseid ehteid – kaelaehted, helmeskeed, käevõrud, hoburaudsõled, kilpkonnasõled (mille tagustest on meieni jõudnud väga väärtuslikud tekstiilikatked) ja sõrmused.
Meesterõivastuses oli kasutuses samuti villane või linane särk, millel liikumisvabaduse andmiseks olid tihti lõhikud külgedel. Pükste tegumood oli sarnane meie tänapäevaste rahvarõivaste komplekti juurde kuuluvaga.
Nii meeste kui ka naiste säärte ümber keriti jalamähised ning jalga pandi nahast jalatsid. Käte ja jalgade külma eest kaitsmiseks kasutati nõeltehnikas valmistatud sokke ja kindaid. Rõivastuse oluline detail oli nuga.
Külma eest kaitsti ennast erineval viisil kantavate ülevisetega. Arvatavasti oli kasutusel ka sõba. Põnev oleks ju arvata, et juba tol ajal öeldi „sõba silmale laskma“, aga see on juba hoopis teise jutu teema.

Allikana kasutatud:
Jaana Ratas „Viikingiaja rõivaste lummuses“, ajakiri Käsitöö aprill-mai 2020

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised