spot_img
-0.1 C
Rapla
Kolmapäev, 1 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
LisalehtKäsitöölane: Tehnoloogiaõpetaja Kaire Saagpakk teeb hobikorras viikingiaegseid rõivaid

Käsitöölane: Tehnoloogiaõpetaja Kaire Saagpakk teeb hobikorras viikingiaegseid rõivaid

Kui Raplas oli huviringiOTT, käis Rapla Perenaiste Seltsi Pauliine tegemisi tutvustavate rahvarõivastes naiste seas ringi ka üks natuke teistmoodi rõivastes naine. Kaire Saagpakk kandis viikingiaegseid rõivaid, jäädes nendega ilmselt nii mõnelegi silma.

Muinasaja, täpsemalt viikingiaja moega tegelemine on Kaire jaoks hobi. Kuid ka tema tööelu on huvitav ja paljuski käsitööga seotud. Valtu põhikoolis on ta kolmandat aastat tehnoloogiaõpetuse ja 5.-7. klasside kirjanduse õpetaja ning Kabala lasteaias-põhikoolis on ta samuti tehnoloogiaõpetuse õpetaja.
Kohtusimegi Kairega Valtus, kooli praeguse töökoja juures. Parasjagu oli Kairel ees ajakirja Käsitöö eelmise aasta aprilli-mai number, mille põhjal ta kirjutas siinsele lehele viikingiaegsete rõivaste ajaloost. Ta ütles, et muinasaja riiete kohta on ajaloolastel erinevaid seisukohti, tema aga üritab keskteed leida. Tervet riidekomplekti Eestis säilinud ei ole, ainult fragmente. Parim leid on Kukruse memm, kellel oli väga hästi säilinud ehtekomplekt. Riietest olid säilinud aga ainult fragmendid.
„Kuid kuna viikingiaja mood oli üle ilma üsna sarnane, nii Skandinaavias kui ka Novgorodi kandis, võime üsna julgelt teha oletusi, et meie rõivad olid üsna sarnased, väikeste piirkondlike erinevustega,“ rääkis Kaire. Ta tõi paralleele rahvarõivastega, mille puhul on küll igas piirkonnas mingid kindlad osad, kuid igaüks tegi ikka isemoodi, nii nagu tema oskused, teadmised ja kätteosavus võimaldasid. Rahvarõivaid Kaire ise valmistanud pole, kuid baasteadmised on olemas, kuna ta on bakalaureusekraadiga käsitöö ja kodunduse õpetaja.

Armastus ajaloo ja käsitöö vastu
Kaire esimene armastus oli ajalugu ja just seda läks ta kõigepealt ülikooli õppima. Ühel hetkel ei tundunud see aga enam see, mida ta päriselt tahaks õppida, ja eriala jäi pooleli. Kaire sõnaski õpetuseks noortele, et otse ülikooli tormata lihtsalt sellepärast, et midagi teha, ei ole päris õige. Kui ikka päris täpselt ei tea, mida endaga peale hakata, tasub pigem aastake ringi vaadata ja siis teha otsus edasise suhtes.
Armastus ajaloo vastu jäi aga püsima. Teine valdkond, mis on Kairega aegade algusest kaasas käinud, on käsitöö, nii et kui Kaire otsustas, et on ikka vaja kooli tagasi minna, läks ta käsitööd ja kodundust õppima. Kui see eriala lõpetatud, tuli elu ise taas vahele, Kaire käis tööl ja sündisid veel mõned lapsed. Tahe veel midagi juurde õppida ei olnud aga vaibunud. Kaire nentis, et käsitööharidusega ei ole kuigi lihtne maapiirkonnas õpetajaks minna, kohti lihtsalt pole, on need, kes õpetavad, ja noori väga peale ei tule. Kuid järgmine valik ei olnud käsitööst kaugel, pigem vastupidi.
„Läksin tehnoloogiaõpetust magistrisse õppima, sest käed on mul kogu aeg küljes olnud ja kodus on igasuguseid asju tehtud ja ehitatud. Lapsena maal vanaema juures oli kogu aeg kuuri uks lahti ja seal sai igasuguseid asju tehtud. Natuke olen kodus seda suunamist ka saanud, kuna isa on mul ka tehnoloogiaõpetuse õpetaja ja väikevendki on seda õppinud,“ rääkis Kaire. Ta nentis naerdes, et vist hakkavad mingid traditsioonid seoses selle erialaga neil perekonnas tekkima.
Otsusega just seda eriala ülikoolis õppida ei oleks Kaire saanud rohkem rahul ollagi. Oma magistritöö tahtis ta algul teha õuesõppe kohta, kuid siis tuli koroona peale ja Kaire sidus selle teemaga ka distantsõppe. Nii sai tema magistritöö pealkirjaks „Tehnoloogiaõpetuse tundide distantsõppe vormis läbiviimise võimalused õuesõppena“.
Armastus viikingiaegsete rõivaste vastu sai alguse siis, kui ta käis koos sõbrannaga Viljandi Kultuuriakadeemias tegemas hansakostüümi, mis tuli natukene pärast viikingeid. Siis selgus, et esialgu kole keerulisena tundunud rõivastuses on oma loogika ja seda järgides on töö lihtne, kuid lihtsalt ajamahukas. Magistriõppes võetud kursuse „Etnograafilised esemed“ üks osa oli praktika, kus käidi Rõuge muinastalus.
„Ja siis ma olingi kadunud. Ma ise naeran, et nüüd, kui ma olen seal kolm aastat käinud, on see nagu Stockholmi sündroom. Nad panevad su seal tööle ja sa ikka lähed tagasi,“ selgitas Kaire oma muinasaja armastuse tagamaid.

Info levib ja autentsus kasvab
Suure osa viikingialasest infost saab Kaire oma õe Krista-Mari Saagpaku käest, kes on ajalooõpetaja ja tegutseb ka taaskehastusega tegelevas MTÜ-s Lonkava Hundi Koda. Enamik viikingiaja infost tuleb ingliskeelsest maailmast ja isegi kui Kaire teab mõne väljendi või mõiste kohta, mida see endast kujutab ja mis see eesti keeles olla võiks, saab õe abil paika, kuidas see eesti keeles päriselt on.
Oma teadmisi hakkab Kaire õige pea ka edasi andma ja seda Kehtna klubi Käsitöökambri muinasaegsete viikingirõivaste valmistamise kursusel. Seal tehakse viikingiaegne riidekomplekt algusest lõpuni, alustades särgist ja vaipkleidist kuni jalanõude ja eheteni välja (neid kahte tulevad õpetama teised inimesed). Ehk tehakse kõik asjad, mida ilma spetsiaalsete vahendite ja oskusteta teha saab. Nii et turviseid tegema ei hakata, kuid näiteks kõlapaelu küll.
Enda viikingikomplekti selga ajades naeris Kaire, et selle selgasaamiseks õnneks muid riideid alt ära võtma ei pea. Vanasti kanti neid riideid siiski palja ihu peal. Särke oli nii linaseid kui ka villaseid ja arvata võib, et külmal ajal kanti villaseid. Enda särki näidates sõnas Kaire, et tegelikult on see natukene vale lõikega, sellist kanti hoopis hansakostüüümi juurde. Viikingisärgil ei olnud siilusid, see oli sirge lõikega. Kaire on ka õige, sirge lõikega särgis käinud, kuid see on liiga kitsas. Kuid ega vanasti olnud materjali nii vabalt võtta ja seega on ka kitsamad riided mõistetavad.
Varem olid ajaloolised rõivad paljuski seotud rollimänguga LARP ja kui infot saada polnud, tõmmati vaid kartulikotid selga, aga nüüd on info kättesaadavam ja rõivad lähevad aina autentsemaks. Ka inimesi, kes mingi vanema ajastu rõivaid tegema õpetavad, on aina enam. Näiteks rahvaülikoolis on tulemas keskaja rõivaste koolitus ja Tige Tikker OÜ teeb erinevaid ajalooteemalisi koolitusi. Täielikku autentsust on muidugi raske saavutada, kuna keegi ei tea, millised need riided täpselt olid. Soovida ju võib, et saaks päriselt ajas tagasi minna ja seda reaalajas uurida, just nagu Jody Taylori raamatus „Üks neetud jama teise otsa“.
Kuna Kaire on ka kirjanduse õpetaja, põikame korraks raamatute maailma ja imestame, kuidas lapsed valivad raamatuid lehekülgede arvu järgi (mida õhem, seda parem), mitte selle järgi, mis neile huvi pakub. Kuid Kaire ei ole kaotanud usku ja optimismi inimestesse ja loodab, et ükskord saavad ka õpilased aru, et tegelikult võib mõni paksem raamat õhemast kolm korda kiiremini läbi saada.

Loogika on kõige alus
Minnes korraks tagasi riiete juurde, on Kaire sõnul kõige olulisem saada viikingiaegseid esemeid valmistades kätte loogika, kuidas see asi käib. Sama on õpilastega töökojas. „Mulle ei ole oluline, et teeme liinitööd ja toodame mingeid asju valmis, mulle ongi oluline, et saadakse asjast aru,“ sõnas ta.
Kui ta näeb, et õpilased millegagi tegelemisest väsivad, võetakse vahepeal ette midagi muud, et eelnev tegevus settida saaks. Ja omavahel annab erinevaid õppeaineid ka põimida, et õppimine huvitavam oleks. Näiteks on tehnoloogiaõpetusega seotud ajalugu, kuna inimkonna ajalugu algabki tööriistade arenguga. Samamoodi saab tundi sisse tuua mõne raamatu, näiteks ulmeka – milliseid asju kunagi arvati tulevat ja mis tegelikkuses saanud on.
„Mulle meeldib ka see, et mul ei ole siin tunnis kindlat programmi ja peaksin näpuga järge ajama, et see või teine asi on vaja ära teha. Teeme kõike jooksvalt. Õppimine peab olema mõnus. Möödaminnes saavadki need asjad selgeks.“
Riiklik õppekava ei anna tehnoloogiaõpetuse osas midagi täiesti kindlat ette, võimalused on laiad ja tuleb lihtsalt arvestada kooli enda võimalustega, ehk millised on töövahendid ja kust materjale saab. Kaire kasutabki oma tundides palju materjale, mis ta on ise leidnud.
Praegu on Valtu lastel käsil tinavalu. Seegi seostub viikingitega, kuna omal ajal oli tina vaese mehe hõbe. Lapsed saavad ise kujundada, millist ripatsit nad tahavad. Selleks tehakse esmalt kipsivalu, millest saavad vormid, kuhu siis tina valama hakatakse.
Küsimusele, mis läheb tehnoloogiaõpetuses rohkem peale, vastas Kaire, et midagi välja tuua küll ei saa, see sõltub täiesti klassist. Mõnel lapsel hakkab silm särama ainuüksi sellest, kui ta saab töökoja ruumidesse minna, teise puhul on vaja aga leida üles see miski, mille vastu tal huvi on. „Lapsed on väga erinevad, ei saa öelda, et üks või teine teema oleks kellelegi rohkem meeltmööda. Palju sõltub sellest, kuidas sa selle neile maha müüd.“
Seni ei ole Kairele sattunud last, kes kohe üldse ei tahaks tunnis kaasa töötada, kuid ta nendib, et eks ikka on neid, kellel oleks nagu kaks vasakut kätt. „Siis aitad natukene rohkem ja tood välja selle, mis tal hästi välja tuleb. Midagi sellist ju ikka on, see lihtsalt tuleb üles leida. Seepärast ma pakungi hästi erinevaid variante. Hästi levinud on arvamus, et „poiste töpa“ on puutöö. Meil ei ole siin ainult puutöö, meil on siin väga palju erinevaid materjale. Meil on metalle, plasti, nahka jne,“ sõnas Kaire.
Riiulitelt vaatavad vastu erinevad tööd, mis kas tundides kunagi valminud või näidiseks, mida üldse saab teha. Küll leiab sealt Ooperifantoomist inspireeritud kipsmaske, puidust viikingilaeva ning ka ühe väga ammuse KaMAZ-i auto, mis näeb välja nagu plekist, kuid on siiski puidust.
Käsitöö ja kodunduse õpetaja Koidu Archipoviga saavad nad ka vahetustunde teha. Tüdrukuid tahab aga rohkem tehnoloogiasse minna kui poisse käsitöösse. Kaire ise arvab, et põhjus võib olla selles, et seal peab paigal istuma ja tulemus võtab kauem aega, tehnoloogiaõpetuses piisab juba sellestki, kui lased puidujupi sae alt läbi. Kohe on mingi tulemus näha.
Kaire näitas ka väikseid klapptoole, mis valmisid kahe tunni koostöös: tehnoloogias valmis tooli puidust osa ning käsitöös valmisid neile katted. Ta kiidab koostööd Koiduga. Muidu on vahetustundide kohta ikka kuulda, et neid ei saa kuidagi tehtud, aga nemad saavad omavahel tundide ajad niimoodi seatud, et kõik vajalik saab tehtud ja lastel on hea.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused