Eelmisel kevadel lõpetas Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis esimene keraamikute lend ja sügisel alustas kolmas lend 4. taseme keraamikuid. Nende erialaõpetaja on Stella Tillo, kes saabus kooli koos esimese kursusega.
Keraamikute kätte anti kooli kolmas korrus ning õpilaste ja kooli abiga alustas Stella seal praktiliselt nullist, kuid on mõne aastaga jõudnud päris kaugele. Eriala populaarsusest annavad aimu pidevalt täis kursused ja Stella ise pärjati eelmisel aastal tiitliga „Aasta kutseõpetaja 2021”.
Käisime ühel sessiaegsel neljapäeval vaatamas, kuidas keraamikud koolis tegutsevad. Esmalt tutvustas Stella meile ruume ja riiulitel olevaid varasemaid töid. Enamasti saavad õpilased oma tööd koju viia (iseendale tegemine suurendab ka motivatsiooni), aga praktikal olles tehakse koolile suveniire ka.
Riiulitel näeb näiteks õpilaste päris esimesi töid, savitombust näppimistehnikas vormitud kausikesi, mis on tiba kõverad, kuid ka juba parema tasemega ja erineva kuju, suuruse ning värvitoonidega esemeid. Sügisel tegid teise kursuse õpilased rakukeraamikat, millest osa on ka riiulitel. See Jaapanist pärit keraamika põletusviis ei tee küll nõusid väga tugevaks ja vettpidavaks, kuid välimuselt on tekkivad metallvärvid ääretult ilusad.
Ühes ruumis on ahi, mis Stella sõnul sisuliselt kogu aeg huugab, kuna õpilasi on palju, ühel kursusel 14 ja teisel 12. Ühe ahjutäie esemete põletamine võtab kaua aega – samal päeval pandud asjad saab kätte alles ülehomme. Keraamikaahjud võtavad küll palju elektrit, kuid Stella sõnas, et kütma ju peab, muud üle ei jää ja neil peaks niigi olema tegelikult ühe ahju asemel kaks.
Keraamika on rohkem naiste pärusmaa
Põhitööruumi kõrval asuvas väikeses toas saavad õpilased ka nii-öelda laboritööd teha. Stella selgitas, et seal teevad nad ise glasuure. Laual olidki näha topsid, millel peal väike savist prooviplaat, kõik eri toonides. „Kõigepealt valivad nad paleti järgi välja, milliseid glasuure nad tahaksid, aga ega see glasuuride tegemine nii lihtne olegi. Mõningad koostisained peavad olema väga täpselt paigas, et ei oleks liiga voolavad või liiga matid,“ selgitas Stella, miks glasuuride loomine on nagu keemia. Õpilased koguvad ise ka kohalikke savinäidiseid, millega siis koolis katsetusi teha saab. Külaskäigu päevaks oligi õpilastele koduseks ülesandeks antud omakaevatud savist glasuuriproovide tegemine.
Parasjagu on esimesel kursusel käsil huvitav töö. Loosiga said nad piirkonna ja ajastu ning ülesandeks on leida sellele ajastule iseloomulikke esemeid ja teha neist koopiad. Riiulite külge olid riputatud ka pildid, millised need nõud tulema peaks. Näha oli kausikesi ja amforaid, vaagnaid, vaase ja kannusid. Osa originaale olid väga väikesed ja neid suurendati, et kavand A3 peale ära mahuks.
Stella selgitas, et selliseid nõusid ehitati üles ribade kaupa. Kahjuks olid kõik oma tööprotsessis kaugemale jõudnud ja ei õnnestunud näha, mismoodi see ülesehitamine täpsemalt välja näeb. Enamikul õpilastel oli parasjagu käsil mustri maalimine, mis tundus kohati päris keeruline, eriti kui maalinguid tehti peene pintsliga. Kiirustades sellist tööd teha ei saa. Osa mustrite puhul kasutas mõni ka šablooni abi ja mõni alles arvutas välja, kuidas muster anumal klappima saada. Stella lootis, et selle sessiga saavad kõik õpilased oma tööd valmis maalitud. Lisaks tegelevad nad vahepeal kipsvormide ja glasuuridega.
Piirkonnad, mille esemetest koopiad tehti, olid erinevad, näiteks islamimaad, Nazca indiaanlased ja Jaapani Jōmoni periood. Enamik originaale pärineb ajast enne Kristust. Huvitav on mõelda, et tolleaegsed inimesed ei osanud ilmselt isegi aimata, kui väärtuslikuks nende loomingut nüüd peetakse ja kuidas neist lausa koopiaid tehakse. Stella sõnas ka, et tegelikult müüakse oksjonitel ajaloolisi koopiaid päris kallilt.
Kui ruumis ringi vaadata, jääb paratamatult silma, et keraamikat õpivad vaid naised. „Jaa, meestega on kitsas nagu Eestis paljudes valdkondades. Kuigi kui maailmas ringi käia, on keraamikud enamasti mehed, just potikedral treijad. Kui Eesti keraamikuid vaadata, saab kahe käe sõrmedel tuntumad meeskeraamikud kokku lugeda. Ei teagi, miks see nii on,“ rääkis Stella.
Koolis võib tema arvates üheks põhjuseks olla koduste tööde suurem maht, mille jaoks mehed ei pruugi piisavalt aega leida. Kuid oma naisi on nad valmis aitama. Üks õpilastest, kelle anum oli alt koonusekujuline ja vajas midagi toestavat, rääkiski, kuidas nad koos sepast mehega tegid põhja, mille peale sai hakata anumat üles ehitama. Huvitav on märkida, et päris mitu paari on Vigalasse õppima läinud niimoodi, et mees läheb sepaks ja naine keraamikuks.
Vigalasse tullakse keraamikuks õppima kogu Eestist, näiteks praegusel esimesel kursusel on esindatud Märjamaa, Juuru, Türi, Harjumaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Tallinn ja isegi Tartu. Praegu on enim õpilasi Harjumaalt, aga näiteks esimesel aastal oli kõige enam tulijaid Pärnust ja siis oli kursusel ka kaks Vigala inimest.
Õpe toimub kaks korda kuus, neljapäevast laupäevani, ja päevad on pikad. Hommikul alustatakse üheksast ja lõpetatakse õhtul umbes seitsme ajal. Palju tööd tehakse ka kodudes. Osal on juba õppima tulles oma ateljeeruum olemas või luuakse see õpingute ajal. Stella lisas, et tal on hea meel just sellest, et paljud vilistlased on soetanud ateljee, keraamikaahju ja potikedra.
Praegune aeg on küll keraamikutele (ja üldse käsitöölistele) keeruline, kuid päris paljudest saavad koolitajad, kes kursusi teevad, ja mingi osa sissetulekust annavad ka tellimustööd. Kõige rohkem kiratsevad ikkagi turistidele suunatud ateljeed ja käsitööpoed.
„Konkurents keraamikute hulgas on päris kõva. Seadmed ja materjalid on omakorda päris kulukad, nii et see ei ole odav hobi. Kuid nagu siin klassiruumiski näha, on siin teisel ringil õppijad. Paljud neist tahavad pingelise töö kõrval midagi teistsugust teha. Aga mul on hea meel ka neist lõpetajatest, kes keraamika on oma põhitööks võtnud,“ rääkis Stella.
Motiveeritud õpilased ja mõnus õhkkond
Stellal endal on päris kirju taust. Ülikoolis on ta tegelikult lõpetanud geograafia eriala ja tema esimeseks töökohaks oli Raplamaal Pirgu Arenduskeskus, kus ta tegeles rahvastiku andmebaasi loomisega ja uuris Kohila piirkonna pendelrännet. Raplas elas Stella neli aastat ja kui Rapla Vesiroosi kooli tehti Eesti esimene majandusklass, aitas ta seda käivitada. Enamik Stella tööaastatest on seotud aga disainiga. Rahvusooperis Estonia on ta olnud 15 aastat ja Ekspress Kirjastuses kujundanud Maalehte, Päevalehte ja Eesti Ekspressi.
Keraamikaga on Stella seotud olnud umbes kümme aastat. Õppis ta seda Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis ning on lisakas võtnud erinevaid kursuseid, sealhulgas ka Eesti Kunstiakadeemias (EKA). Lisaks Vigalas õpetamisele juhendab ta eakate ja laste keraamikaringe Viimsis ja natukene jõuab ka isiklike tellimustöödega tegeleda, kuid aktiivseks keraamikuks Stella end hetkel ei pea.
Enim meeldib talle tegeleda aiavormide ja dekoratiivplaatidega, praegu on põhiteemaks paberportselanist kausid ja valgustid. Olustvere kooli lõputööks oli tal lamp, millel oli mustast tammest alus ja portselanist seened. Hiljem on ta seda mõtet edasi arendanud ja ta on täheldanud ka oma õpilaste puhul, et lõputöödest kujuneb tihtipeale suund, mida edasi arendatakse.
Praegu keskendub Stella õpetajaametile ja seda naudib ta täiel rinnal. „Mulle meeldib, et siin on hästi motiveeritud õpilased, konkursiga tulnud. Keraamika on endiselt populaarne eriala, kuigi keraamikuid on palju ja seda õpetatakse mitmes kohas. Siin on meil mõnus õhkkond, õpilased naudivad tegemist ja tahavad ise uurida. Võtame siin ikkagi kõik keraamikavoolud läbi ja kõiki tehnikaid saame proovida. Kursustel võib käia, kuid seal ei saa sellist tervikülevaadet. Kaks peamist oskust, mille nad siit kaasa saavad, on potikedral treimine ja kipsvormide kasutamine. Sellega me valmistame neid ette, et nad oleksid võimelised oma ettevõtte rajama ja vähemalt osaliselt keraamikast ära elama,“ rääkis Stella.
Vigalas saadud teadmised on praktilisemat laadi kui EKA-s. Kuid senises kolmes lennus, kes Vigalasse keraamikat on õppima tulnud, on alati ka neid, kes on EKA juba lõpetanud. Ja praeguste vilistlaste seas on ka neid, kes sinna edasi õppima tahavad minna.
Stella sattus Vigalasse keraamikat õpetama ajal, mil väga rahulik pole olnud, sest suurema osa ajast on viirus möllanud. Õnneks ei ole see Stella sõnul neid väga palju mõjutanud, esimesel aastal vaid toimus kaks sessi distantsõppel. Oma tegemistes arvestatakse siiski sellega, et praktilisi töid tehakse võimalikult palju koolis ära. Teoreetilist saab osa ka kodus omal käel õppida, kuid näiteks kipsvormide tegemiseks ei ole kodudes sageli vahendeid ja võimalusi.
Aasta kutseõpetaja tiitel
Jutuajamise käigus sain võimaluse sirvida esimese lennu portfoolioid ja Stella rääkis, et lõputööks pidi iga õpilane tegema ühe tootearenduse töö. Peale toote enda tuleb teha ka kirjalik osa, mis annab ülevaate esemest, uurib selle analooge, sihtrühmasid, kes sellest huvitatud võiks olla, ja arvutab välja omahinna. Esimeste lõputööde hulgas oli vesilukuga prantsuse võitoos, sidrunipress, vesilukuga hapenduspott, Hiiumaa suveniirtaldrik, erivajadustega inimestele mõeldud tassid, juhendmaterjalid lasteaiaõpetajale, kolmekordne pott, lindude restoran ja veinisõbra kinkekomplekt.
Lisaks oli vaja kõigil lõpetajatel teha treimiseksam, kus tuli aja peale mõõtude järgi teha valmis tass ja panna külge sang. Stella rääkis, et kuigi hindajad võtsid neid täie tõsidusega (keraamikuid on ju niigi palju), sai üheksast lõpetanust vaid kaks nelja, ülejäänud olid viied. Eriti said kiita õpilaste ettekanded, milles oldi asjakohased, enesekindlad ja tunti end vabalt.
Stella on just hiljuti, eelmisel sügisel, saanud ka aasta kutseõpetaja tiitli. Ta sõnas, et selle tiitli saamine oli tema jaoks ääretult tore, eriti kui arvestada, et Vigalasse õpetajaks tulles tundus see esialgu tema jaoks eriti suure ampsuna.
„Ma ise tundsin, et ma pidin end keraamikute seltskonnas tõestama, et ma saan hakkama. Varem pole ma pidanud endale midagi tõestama. Kujundajana tundsin, et ma ei taha enam arvuti taga istuda, aga siin on mul nii palju uut kogu aeg. Olen küll keraamikat pidevalt juurde õppinud, kuid see valdkond on nii suur ja kui sa õpetad, siis pead ju kõiki valdkondi haarama ja olema kõigega kursis. See on hästi innustav, et mind märgati ja tunnustati. Tegelikult oli siin ju täiesti nullist alustamine. Siin ei olnud mitte midagi peale lagunenud korruse. See ülesehitamine oli koos õpilaste ja kooliga põnev,“ rääkis Stella.
Ta tunnistab, et aasta kutseõpetaja tiitel sunnib ka edaspidi võimalikult hea õpetaja olema, end valdkonnaga kursis hoidma ja jälgima, mis õpetamisel töötab ja mis mitte. Praeguseni on igal aastal õpilasi keraamika erialale võetud. Nüüd mõeldakse Vigalas, et neile võiks tulevikus lisanduda viies tase. Praegu veel ei saa Eestis kuskil viiendat taset omandada, kuid Stella loodab, et nad saavad seda õpetama hakata kas järgmisest või ülejärgmisest aastast.
Oma õpilaste kohta sõnas Stella lõpetuseks, et talle meeldib nende arengut jälgida. Tihtipeale ei ole see isegi määrav, et varem oleks keraamikaga pikalt tegeletud, vaja on ideid ja käelist osavust. Stella naudib ka seda, et keraamikat õppima tulevad inimesed on nii paljudelt erinevatelt elualadelt (meditsiinitöötajad, õpetajad, raamatukogutöötajad, iluteenindajad, dramaturg) ja see muudab ühiselt veedetud aja huvitavaks ja inspireerivaks.
