7.7 C
Rapla
Pühapäev, 2 okt. 2022
spot_imgspot_img

Koduloolane: Aastavahetus 1991-1992: kriis riigis ja valitsuses

Märt Kubo

Sel ajal, mõni kuu enne aasta lõppu, läks elu Eestis kiiresti allamäge. Puudus oli kõigest, alates kütusest ja lõpetades leivaga. Rubla odavnes, kaubavahetus Venega soikus, iseseisvus oli, aga tulevik läks tumedamaks. Edgar Savisaare valitsuses kuhjusid pinged. Kas teha erakorralised valimised? Ilma põhiseaduseta ja valmisolekuta verisulis parteides? Jaanuari lõpus kerisid pinged eriti teravaks (valitsus murdis sisse eraomandis võilattu) ja valitsus lagunes. Savisaare erakordne ja viljakas suurtöö oli lõppenud. Lõpp vajus päris ära – oskamatus uues olukorras riigiasju korraldada, pime usk keskvõimu korraldustesse ja isekus.

Ülemnõukogu otsustas moodustada üleminekuvalitsuse, nn spetsialistide valitsuse. Tiit Vähi, eelmise valitsuse transpordiminister, sai peaministriks. Olin valitsuses kultuuriminister.

Elust 1991. lõpus ja 1992. alguses

28. detsembril sõitsime perega Rootsi. Koos Jaan Uustaluga olime korraldanud rootsieestlaste Metsaülikooli kord seal, ja siis Võhmas Saaremaal. Jaani kutse oli nagu väike kingitus. Muidugi oli Stockholm imeline, veel jõuluehteis ja väärikas. Õhtusöögiks valmistas Jaan lõhepateed koos kõigi heade lisanditega. Viisime kingiks eesti leiba, seda oli veel saada. Jaan tögas – kas nüüd tõite viimase leiva ära?

Ja ega ta palju eksinud. Oma päevikust loen: „Kui aasta alguses Rootsist tulime, oli kõik üsna jube, lift ei töötanud ja tirisime end treppi mööda 13. korrusele koos kompsudega. Toad olid külmad kui hundilaudas, tormituul oli toonud akende vahelt ohtralt tolmu. Järgnes lausa hull nädal – leivalimiit, külmad radiaatorid, perspektiivitus, poliitikute jagelemine. Õnneks on ilm plussis. Rahvas muutus üha pessimistlikumaks.”

Teisal: „Elu käib kiiresti alla, hinnad tõusevad, kindlus homse ja töökoha suhtes kaob. Vene võib lõa meie kaela ümber kokku tõmmata. Bensiini pole juba paar kuud korralikult tulnud. Võib veel halvemaks minna. Täna käisime hommikul poes, leiba oli napilt. Küll aga käis liha ja verivorsti müük poe ees, vabakaubanduse esimesed märgid? Lihakilo 40-50 rubla, verivorst 25-35 rubla. Ka piima sai sealt osta. Varem maksis elektri kilovatttund 4 kopikat, nüüd 40 kopikat. Sooja hind kerkis pidevalt.”

Kultuuriasutuste seis

Jaanuaris olen päevikusse märkinud (olin siis Noorsooteatri direktor): „Käisime juhtkonnaga Ohvitseride Majas uurimas, kas seal saaks etendusi anda. Nigel seis sealgi. Salme saal on külm. Laia tänava väike saal samuti. Ei ole, millega kütta. Palka pole sel kuul saanud, ei jätku rahamärke. Näitlejad on näost valged ja tujust ära. Teatri puhvetis ei suuda keegi enam süüa osta. Õnneks ka mitte napsi võtta.” Sarnane seis oli teisteski kultuuriasutustes.

Selleks ajaks olid teatridirektorid loonud ühingu, millest hiljem sai liit, ametlik organ. Olukord sundis meid tegutsema. Savisaare valitsuse kultuuriminister oli tunnustatud helilooja Lepo Sumera. Ootamatult vallandati Nukuteatri juht Kalle Aro. Asjaolud olid segased ja minister ei süvenenud otsuse tegemisel. Pealegi oli Sumera kalevi alla pannud meie ühingu projektid ja teatriseaduse eelnõu. Meile ei poetatud sõnagi.

17. jaanuaril kirjutasin nii: „Tegime Lepo Sumerale tuule alla. Teatrijuhtide Liit võttis asja üles pärast seda, kui ministri kabinetisügavuses hauti välja plaan jätta riiklike asutustena alles 2-4 teatrit. Teistega pidid toime tulema linnade omavalitsused. Kutsusime otsealluvate asutuste direktorid kolleegiumi saali ning nõudsime aru, mis toimub. Vastu võeti pöördumine Ülemnõukogu ja valitsuse poole, et kultuuriminister ära koristataks. Alla kirjutasid pea 30 asutuse juhid. Käivad jutud, et ministeeriumis teevad tagatoa otsuseid minister, tema abi, autojuht ja jurist. Koosolekul püüdis Sumera meid hirmutada, nagu tegid nõukaaja minister J. Lott ja EKP kultuuriosakonna juhataja K. Tammiste.”
Aga meil hirmu ei olnud. Hoopis Savisaare valitsus astus tagasi.

Toompeale?!

Päevikust: 29. jaanuar 1991. „Päeval olime Draamateatris, Margus Allikmaa kabinetis. Teatrijuhtide Liit arutas jooksvaid asju ja uue kultuuriministri küsimust. Margus pakkus ministriks Ülo Vooglaidu. Tark ja tugev isik, aga meie teadsime ka muud, ning teda ei toetatud. Alustasime koos Jaak Villeriga (Estonia direktor) just Sirje Endre kui Eesti Komitees nime teinud persooni tutvustamist, kui uksest tuiskas sisse Jaak Allik, Ülemnõukogu (ÜN) liige. Umbes k. 13.30 teatas ta, et Mart Laar on teinud ettepaneku üleminekuvalitsuse kultuuriministriks nimetada Märt Kubo. Kolleegid olid üllatunud, kuid… „ikkagi oma mees Havannas” – see pole paha!”

Siinkohal täpsustan asjaolusid. Olin töötanud Kultuuriministeeriumis 3 aastat Teatrite Valitsuse juhatajana ja 2 aastat ministri asetäitjana. Mart Laar oli mõned aastad tööl ministeeriumi Muinsuskaitseametis ja teadis, kes ma olen. Üleminekuvalitsuse kujundamisel pidas Ülemnõukogu aru kõigi poliitiliste osapooltega, et tagada nn spetsialistide valitsuse erapooletus uue põhiseaduse ettevalmistamisel ja Riigikogu valimistel 1992. aasta sügisel. Me lubasime mitte kandideerida ja hoida riik korras.
Päevikust: 29. jaanuar 1991. „Kella 5 paiku saabus Marguse (Allikmaa) kabinetti Jaak Jõerüüt ÜN haridus- ja kultuurikomisjonist ja tegi ametliku ettepaneku ministri persooni osas.

Mulle lubati säilitada teatridirektori koht. Üleminekuvalitsuse kestuseks arvati 4-6 kuud, see olenes valimiste toimumisest ja uue valitsuse ametisse kinnitamisest.”

Koosoleku järel suundusime Allikuga Laiale tänavale ja sealt juba väikebussiga Salme kultuurikeskusse, kus toimus meie teatri peanäitejuhi R. Allaberti lavastatud esietendus. Poole tunni möödudes tuldi mulle saali teatama, et tuleb minna Transpordiministri kabinetti Viru tänavale. Abikaasa ja tütar jäid etendust vaatama.

Kell 8 õhtul olid Vähi kabinetti tulnud Kaido Kama, Mart Laar, Illar Hallaste, Indrek Toome, Avo Mölder, Heido Vitsur, Heino Kostabi, Jaak Allik, Märt Kubo, Tiit Vähi. Mind tutvustati. Arutelu käis puuduvate ministrite küsimuses. Vaieldi Lennart Meri persooni üle. Ta oli välisminister Savisaare valitsuses, kuid ministeerium öeldi olevat kehvas seisus ja tema tegevuses olid ka küsitavused. Laari taktika oli, et Meri peab alguses jääma, sest rahvas peab temast lugu ega pole kursis, mis ministeeriumis toimub. Siis on kasulik Meri saata Soome saadikuks.

Seejärel jäime kahekesi Vähiga kabinetti. Ta kompas, mis mehega tegu ja tundis huvi perekonna vastu. Kodus Õismäel arutasime abikaasaga, mis siis juhtus ja mis saab edasi. Natuke viina võtsime ka. Öösel on akna taga torm ja kolisime teise tuppa. Ilm on ootamatult pehme.”

8 kuud üleminekuvalitsust

T. Vähi nn spetsialistide valitsus kinnitati ametisse 30. jaanuaril kella 13-14 vahel Ülemnõukogu XII koosseisu istungil. Istusime ministritega aknapoolses reas, kui Vähi valitsuse programmi ette kandis ja küsimustele vastas ning vande andis. Ootamatult koputas üks sõrm minu õlale. See kuulus Iivi Eenmaale, Rahvusraamatukogu direktorile.
Tema oli hästi visa ja igalpool uksi avav järelejätmatu hing, kes tuli igaks juhuks varakult uue maja ehitamise asju mulle seletama. Me kohtusime edaspidi väga sageli. Mina polnud ainuke. Lobitöö käis igas talle kasulikus riigi kontoris. Teine niisugune vapper naine oli Kunstimuuseumi direktor Marika Valk, sagedane külaline ministri kabinetis. Nende tegevus kahe suure ja uhke kultuuriasutuse ehitamisel ja kujundamisel jäädvustab nad ajalukku.
Samal õhtul oli valitsuse istung, järgmisel päeval kaks. Toompea lossi köeti minimaalselt, külma vastu tuli pikad aluspüksid jalga tõmmata, kampsun kuue all hoida.

Esmane ülesanne oli saada jagu toidu- ja kütusenappusest. Kui ühel kabinetiistungil, kuhu olid kutsutud vastutavad ametnikud leidmaks mingi töötav lahendus ja kus veeretati juttu sellest, et mitte kuidagi ei saa, Vähi vihastas ja selgitas rahuliku häälega: nüüd, mehed, lähete teise ruumi, aega on tund ja tulete lahendustega tagasi. Nii ka läks. Need ja järgnevad otsused viisid kaubanduse vabakslaskmisele riigi kütkeist. Algas riigielu detsentraliseerimine ja vabaturu kiire tekkimine. Inimeste ettevõtlikkus sai uue hoo ja võimalused.

Teine rahvale tuntav muutus oli rahareformi teostamine. Ehkki alguses saime kroone kätte napilt, pani uus rahakütus elu käima. Ometi tuli kultuuri valdkonnas koostada kriisiprogramm. Aga kultuur ja tema korraldamise asutused jäid alles ja ellu. Sest lootus paremale tulevikule sai üha enam silmnähtavaid aluseid. Oli ka toredaid sündmusi.

2. aprillist kuni 7. aprillini toimusid Eesti kultuuri päevad Saksamaal Karlsruhe linnas. See oli Saksamaa toetusmärk taastatud riigile, meile kõigile. Suure kultuuriteo valmistasid ette minister L. Sumera, Karlsruhes elav Kalle Randalu ja sealne muusik, estofiil Boris Bagger. Suur kunstinäitus, eesti muusika kontserdid, Estonia teater ja Eri Klas. President Rüütel koos abikaasaga ning väike delegatsioon sõitis rongiga Bonni (tolleaegne pealinn), kus toimus riiklik vastuvõtt. Mul oli võimalus kohtuda paljude baltisaksa inimestega ja nendega eesti keeles vestelda.

Presidest Richard von Weizsäcker andis piduliku lõunasöögi. Sain seal presidendilt isegi loa pilti teha. Need päevad olid südamlikud ja andsid kultuurirahvale tunnustuse ning usu, et kultuuri paremad ajad on ees. Tagasi Karlruhesse lennutas meid sõjaväe helikopter!

Mai keskpaiku andis Rootsi Ringhäälingu saalis kuningas Carl Gustaf Balti riikidele üle Polar Prize’i auhinna. See oli tunnustus selle eest, et me liitusime rahvusvahelise autorikaitse süsteemiga. Olime seal koos Heliloojate Liidu esimehe Eino Tambergiga. Lätit esindas R. Pauls, Leedut V. Landsbergis. Tuli lavale minna ja kuninga kätt suruda. Jaak Maandilt laenatud smoking pigistas küll, aga välja kannatasin.

Grand hotellis korraldati suurejooneline bankett. Oli au istuda ühes lauas kuningaga. Seal olid kohal suursaadik Margus Laidre ja välisminister Jaan Manitski. Pildistada ei soovitatud.
Septembri lõpus toimusid Balti kultuuri päevad Pariisis. Mäletan, et avamisüritusel ettekannet tehes väljendasin end halvasti, kasutades sõnaühendit „teine Eesti vabariik”.

Hiljem pahandas minuga selle apsu pärast filmikunstnik, Pariisis elav V. Karasjov-Orgussaar. Oli piinlik. Sooja mälestusena on meeles külaskäik skulptor Maire Männiku ateljeesse. Ta taiesed olid imelised, aga vaid kipsis, sest nende viimiseks pronksi puudusid kunstnikul vahendid. Õnneks toodi need hiljem Eestisse, Kunstimuuseumi.

Aega iseloomustasid veel USA asepresidendi visiit, Roosi kuninga, Taani kuninganna ja Prantsuse presidendi riigivisiidid Eestisse. Ja mitmed teisedki külaskäigud ja visiidid meile ja teistesse Euroopa paikadesse. Me olime olemas, päriselt.

Uus, põhiseaduslik valitsus

28. juunil toimus Eesti Vabariigi põhiseaduse rahvahääletus. Rahvas andis 91,2%-lise toetuse. Põhiseadus jõustus 3. juulil 1992. aastal.

Riigikogu VII koosseisu valimised toimusid 20. septembril ja see töötas kuni 1995. aastani.
22. oktoobril 1992 istus üleminekuvalitsus viimast korda Riigikogu valitsuse loožis.

President L. Meri tänas meid, Ü. Nugis ja E. Savisaar surusid kätt. Valges saalis leidis aset soliidne ja rõõmus lahkuminek. Paaril järgmisel päeval olin veel ministeeriumis, andsin asju üle uuele ministrile Paul-Eerik Rummole.

Post scriptum

Noorsooteatrisse ma enam ei naasnud. Juba suvel käis minu juures delegatsioon teatrist eesotsas Rein Neimariga, kes oli olnud minu asetäitja. Nad tegid ettepaneku tuua teatrijuhiks Raivo Põldmaa. Ta oli hea tegija lavameeskonnas. Kuid ma olin ta vallandanud omavolilise sõidu pärast Kanadasse koos ühe kultuuridelegatsiooniga.

Ma olin nõus. See oli üks minu parimaid otsuseid. Ma tajusin, et Raivo sobib uude aega. Algas teatri tõus ja kunstiline tippaeg, 25 aastat koos Elmo Nüganeniga. Nüüd on seal noor põlvkond teatriimet vormimas. Rapla poisid.

Riigikogu VII koosseisu valiti teise tulemusega (17 kohta) valimisliit Kindel Kodu. Sellest kujunes 1995. aastaks Eesti Koonderakond, kes koos maarahva erakondadega võitis valimised ja Tiit Vähi oli jälle peaminister. Istusin parlamendis minagi.

Kui Pärnus on suve lõpus Neeme Järvi algatatud muusikapäevad, mängitakse lõpugala viimase loona alati imeilusat lugu – see on L. Sumera „Kevadine kärbes”. Ta oli ikka pagana hea helilooja.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised