23.3 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArvamusKõle tuul käib üle meie maa

Kõle tuul käib üle meie maa

Ester Šank

Koidula ütleb küll luuletuses, et “kõle tuul käib üle kesamaa”, kuid eks laulnud Emajõe Ööbik ikkagi isamaast. Ja üsna ilmselt ei olnud need ka vaid sügismõtted, nagu on selle luuletuse pealkiri, vaid isamaad hoidis ta aina oma tundlikus hinges ja mõtteis. Nagu toonagi, pakkusid isamaalised laulud eestlastele hingepidet ka sajand hiljem, nn teisel ärkamisajal. Aga mis laulud aitavad nüüd, kui tuul üha kõledamalt lõõtsub?

Nüüd on meil oma riik ja totaalne vabadus, sh vabadus valida oma valitsejaid. Ja meil on kolm kriisi korraga: energia-, tervishoiu- ja julgeolekukriis, nagu valitsusjuht ei väsi kordamast. Ka ütleb peaminister, et ta ootab aega, mil saab lõpuks “hakata valitsema”. Aga enne peab ilmselt keegi valitsuse eest need kolm kriisi seljatama. Valitsemine on seega endiselt peenhäälestamine ja selle pisitulemuste paistel iseenda naba imetlemine, nagu seda Andrus Ansipi esimese valitsuse päevist harrastatud.

Politikaanlus vs poliitika
Praeguse peaministri juures on märgatud empaatiapuudust, millele ta paraku ise iga järjekordse sõnavõtuga kinnitust annab. Olgu siis oma majanduslikult kindlustatud vanemaid toetust vajavatele pensionäridele eeskujuks seades* või öeldes, et “kõige odavam elekter on säästetud elekter”. Kuna samast parteist maaeluminister soovitab inimestel vähem sööma hakata, siis ilmselt on see „oravate” järjekordne dogma turu kõikvõimsuse ja tasakaalus eelarve kõrval – kes ei jaksa maksta, ei peagi tarbima! Ent mitte sõnagi sellest, MIKS ei jaksa maksta.

Poliitikutele, olgu siis valitsusliidus või opositsioonis, paistab energiakriis suure maiuspalana. Ühed saavad maksumaksja rahakotist pakkuda aina uusi abipakette ja teised neid teravalt kritiseerida, samas kui mõlemad loodavad oma asendustegevusega valijate hääli võita. Teisalt tuleks ju vaenlase puudumisel ta valimiste eel välja mõelda!
Tegelikult käibib sarnane politikaanlus juba paar kümnendit. Selmet teha pikas ajavaates ühiskonnale kasulikku poliitikat ja oma otsuste eest ka vastutada, kalkuleeritakse parteilistes tagatubades ja koridorides mitte enama kui järgmiste valimisteni jääva ajaga ning ühe või teise sammu potentsiaalse mõjuga häältesaagile. Nii on tuulde lastud ka majandusõitsengu aastate võimalused säästva keskkonna- ja energiapoliitika rakendamiseks.

Nüüdseks lajatanud kriisist ei ole ilmselt kiireid ega lihtsaid väljapääse. Kui kohe alustada, siis arvata alles ligi kümmekonna aasta pärast saab käiku lasta uusi elektritootmise võimsusi ja ühenduskaableid mere teise kaldaga. Milline oleks positiivne programm seniks – ikka toetuspaketid pooltele elanikest? Või võtta julgus kokku ning loobuda praegu elektribörsist, saastekvootidest ja põlevkivijaamade sulgemise plaanist. Iseseisvas demokraatiaga riigis peaks ju poliitika arvestama elanike enamuse huve.

Läbipõlenud perearstid, käerauad ja klikid
Kriis tervishoius on kestnud märksa kauem kui koroonapandeemia. Nüüd enam ei tule meeldegi, et alles mõni aasta tagasi haigutas haigekassa eelarves tohutu defitsiit, ravijärjekorrad olid kuude ja aastategi pikkused ning kiruti nn perearstindust. Viimane võis ju olla hästi mõeldud, aga klassikalise näitena „kukkus välja nagu alati” – sest mis on sel süsteemil pistmist PEREdega?! Aga see oleks juba täiesti omaette teema.

Tõstamaa perearst Madis Veskimägi on praeguse süsteemi puudustele korduvalt osutanud ja muuhulgas kritiseerinud kolleege, kes võtavad patsientide pealt saadavat pearaha välja küll dividendidena, küll teevad sellest sõiduauto liisingumakseid. Nüüd tegi ta ettepaneku hakata saadava pearaha arvel pakkuma perearstikeskuses ka tasuta hambaravi. Tema hinnangul on rahareserv selleks olemas.

Selle mõtte arutamise asemel said meedias hoopis uut hoogu väited, et pandeemia surve on viinud perearstid läbipõlemise äärele. Küllap osa neist ongi – nagu ka paljusid õpetajaid, lapsevanemaid või oma kroonilises tervisehädas mitte abi saavaid inimesi. Paraku sunnib kaks aastat väldanud epideemia tegelema plaanilise ravi ja tervishoiu asemel vaid tulekahju kustutamisega ja lükkama süsteemsed lahendused taas tundmatusse tulevikku.

Et kolm olevat kohtuseadus, ei saa me läbi ka kolme kriisita. Selle kolmanda, julgeolekukriisi kohta esitati ETV uudistestuudios küll kahtlus, et peaministri avaldus kriisist oli mõeldud poliitilise spinnina, juhtimaks tähelepanu kõrvale sisepoliitilistelt probleemidelt. Ent on siiski tõsiasi, et Lääne suhted Venemaaga on teravnenud määrani, milles nähakse mitte ainult uue külma sõja, vaid ka reaalse relvakonflikti ohtu.

Iseasi, kas suhteid ei peaks ähvarduste asemel ennekõike rahumeelse diplomaatiaga siluma. Kui Saksamaa tegi põhimõttelise otsuse mitte õhutada konflikti relvade tarnimisega Ukrainale, siis ei jätkunud Eesti poliitikutel sarnast selgroogu. Nende jaoks näikse olulisem raporteerida, et varasema 2% asemel panustab eesrindlik Eesti võidurelvastumisse juba 2,6% SKT-st.

Iseloomulik oli seegi, et sama päeva Postimehes, kus tehti juttu Tõstamaa perearsti soovist hakata tasuta hambaravi pakkuma, seisis kõrvallehel uudis sellest, et Eestil on kavas osta suures koguses käeraudu ja snaipripüsse. Ikka julgeolekukriisi sildi all.

Kõik see sarnaneb paraku hüsteeria õhutamisega, milles ei ole tagasihoidlik ka neljanda võimu, ajakirjanduse osa. Seejuures ei jäeta unarusse ka oma tavapärast klikkide kogumist vürtsikate või küsimusi tekitavate pealkirjade abiga. Näiteks iseloomulik pealkiri Delfist: “Alates sellest päevast saab Tallinnas energiahinna hüvitist taotleda”. Selmet öelda selgelt, MIS päevast siis. Või Postimehe veebiloo pealkiri: “Õhus hakkab koroonaviiruse nakkavus vähenema nii mitme minuti pärast”. Jälle tuleb klikkida ja lugu avada, et teada saada, kuigi “viis minutit” olnuks mitte ainult selgem, vaid ka lühem variant.

Ainuüksi kõige eelkirjeldatu juures ei ole tõepoolest liiast rääkida üha suurema hulga inimeste läbipõlemisest, mahajäetuse tundest, langemisest depressiooni. Kas siin enam isamaalised lauludki suudaks aidata?

* Kaja Kallas ütles 12. jaanuaril Riigikogu infotunnis: “Ega kõik pensionärid ole abivajajad. Minu vanemad on pensionärid, nemad ei ole abivajajad. Neile selle toetuse andmine tegelikult tähendaks seda, et seda toetust saab keegi teine vähem, kui seda teha automaatselt.”

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare