23.3 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArvamusSüdamelt ära: Eurolaulude rütmis

Südamelt ära: Eurolaulude rütmis

Juba sel nädalal selgub laupäevases Eesti Laulu finaalis lugu, mis esindab Eestit 66. korda toimuval Eurovisiooni lauluvõistlusel. Mäletan ennast Eurovisioonile kaasa elamas alates aastast 1998, kui võitis Dana International looga „Diva”, ehk ajast, kui olin 11. Mu lapsed saavad aga tulevikus öelda, et nemad on titest peale eurolaule kuulanud ja neile kaasa elanud.
Mäletan, et need õhtud, kui Eesti eurolaulu valiti ja toimus Eurovisioon, olid lapsepõlves erilised. Siis lubati lastel kauem üleval olla ja alati sai ka midagi paremat süüa. Ma küll ei mäleta, et me toona oleks omavahel punkte jaganud ja vaadanud, kes meil võidaks, hiljem on seda küll tehtud. Küll aga proovisime võitjat ennustada ja mul õnnestus see mitmel korral nii Eesti esindaja kui ka üldvõitja puhul päris hästi. Tihti ütlesin juba pärast esimeste nootide kuulmist, et just see võidab ja nii ka läks.
Eriti lihtne oli see Eesti laulude puhul 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses ning Eurovisiooni puhul aastatel 2003-2006. Nüüd ma enam nii hästi ennustada ei oska. Ehk on ka asi selles, et laule on nii Eesti Laulul kui ka Eurovisioonil rohkem, tase on ühtlasem, suurem rõhk on show’l ja sageli ei kerkigi kohe esile seda ühte suurt favoriiti. Olen täheldanud, et nüüdsel ajal tuleb lugu mitu korda kuulata, kuni see hakkab ühel hetkel meeldima. Varem kujunesid lemmikud kiiremini ja mõne sõnad tulevad ka aastakümneid hiljem meelde. Kui tänavuse Eesti Laulu poolfinaalis kõlas taas Sahlene esitatud ja Eestile kolmanda koha toonud „Runaway”, siis ma lausa ehmusin, kui hästi mäletan 20 aasta tagust lugu, kuid samas ei suuda viimaste aastate kõiki võitjaid meelde tuletada.
Võib ka öelda, et kui varem oli võiduks vaja karismaatilist esinejat ja kaasakiskuvat lugu, mis kummitama jääks, siis viimastel aastatel on olulisemaks muutunud ka sõnum, mida lugu edasi annab. Näiteks tuleb meelde Jamala „1944”, mis rääkis krimmitatarlaste küüditamisest. Poliitilised sõnumid lauludes on justkui Eurovisiooni reeglite kohaselt keelatud, kuid päriselt ka, kaua sa jaksad ainult armastus- ja igatsuslaule kuulata, tahaks vahelduseks ju midagi teistsugust. Ma võrdleks sõnumi olulisust maalikunstiga, kus maal ise ehk ei pruugi olla midagi erakordset, kuid kui sinna juurde käib huvitav või mõtlemapanev lugu, tekitab see kokku vau-efekti.
Kuna eelmisel nädalal vestlesime Raplamaa Sõnumite podcastis Eesti Laulust, võtsin asja suuremalt ette ning kuulasin läbi laulud, mis alates 1994. aastast on Eesti eurolauluks pürginud. Rännak läbi nende aastate oli päris põnev ja tõi meelde nii mõnegi vana lemmiku ja mõnda esinejat vaatasin nüüd hoopis teise pilguga kui 10-15 aastat tagasi.
Esimeste aastate puhul jäi silma, et lauljad olid palju staatilisemad ja üldjuhul lauldi üksi või vaid taustalauljatega, bände polnud. Ajaga on kasvanud saadete tegemise tehniline võimekus, nii et lavakujundused on läinud uhkemaks ja ka esinejate kostüümid on kohati päris silmapaistvad. Vahel tundub, et laul ise jääb visuaali varju, kuid on ka lugusid, kus ongi vaja laulu kõrvale eriti vägevat visuaali. Eriti paistis see silma aastal 2013 Winny Puhhi loo “Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti”, mis tänu oma erilisusele sai lausa kutse osaleda Pariisi moeshow peaesinejana.
Eesti Laulu ja Eurovisiooni küll armastatakse ja ka vihatakse, kuid külmaks ei jäta see kedagi. Mina igatahes armastan neid mõlemat. Mitte ainult laulude pärast, ka lood nende taga ja esinejate edasine saatus on põnev ning saated pakuvad alati erilisi emotsioone. Ja Marko Reikopi kommentaarid on omaette kuld.

 

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare