Helmen Kütt, Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees, SDE aseesimees
Peaminister Kaja Kallas on Riigikogu ees korduvalt kinnitanud, et just toimetulekutoetuse tõstmine aitaks neid, kes kõige rohkem abi vajavad, kellel on kõige raskem. Selle sõnumi käis valitsusjuht välja jaanuaris, kui temalt sai päritud hinnašoki leevendamise võimaluste kohta. Sama mõtet kordas peaminister ka 9. veebruari infotunnis. Kuldsed sõnad! Seda enam, et jaanuari keskel teatas sotsiaalkaitseminister, et viivitamatult tuleb toimetulekupiir viia tänaselt 150 eurolt 200 euroni.
Ühtlasi suutis ta jätta mulje, et kohe-kohe jõuab täiendav tugi kitsikuses elavate inimesteni. Toimetulekutoetus on tõepoolest väga vajalik meede, millega riik aitab koostöös omavalitsustega puudustkannatavaid ja ajutiselt raskustesse sattunud inimesi. Näiteks 2020. aastal sai ligikaudu 10 000 leibkonda seda toetust.
Paraku pole Reformierakonna poliitikute igati õigetele sõnadele järgnenud mitte ühtegi otsust ega tegu. Keskerakonna liidrid eesotsas Jüri Ratasega võitlevad hoopis ennastunustavalt koroonatõendi kaotamise eest, olles täiesti unustanud ühiskonna kõige haavatavamad liikmed. Ma väga sooviksin, et Riigikogu esimees seisaks kasvõi pooltki nii innukalt üksikvanemate ja töötute perede ning üksi elavate pensionäride eest, keda on vaesuses või suhtelises vaesuses elavate inimeste seas kõige rohkem.
Neid, kel on pööraste hinnatõusude tõttu raske, tuleb aina juurde. Inimesi ei löö rängalt mitte ainult kütte- ja elektriarved, vaid ka kiires tempos kallinevad toiduained ja paljud teenused. Ilma igasuguse statistikata võib sellele tõestust saada, kui suhelda Toidupanga töötajate ja vabatahtlikega.
Sotsiaaldemokraadid taotlesid läinud sügisel kaks korda toimetulekutoetuse suurendamist – esmalt tegime muudatusettepaneku 2022. aasta riigieelarvesse ja detsembris käisime sama ettepaneku välja ka meie energiavaesuse ärahoidmise paketis. Kurvastaval kombel ei võtnud valitsus meid kuulda, kuigi oli ilmselge, et 2019. aastast muutumatuna püsiv toetus ei paku vajalikku sotsiaalset kaitset. Kappav inflatsioon on tänaseks probleemi oluliselt teravdanud. Ja nii olemegi seisus, kus 150 euro suurust toimetulekupiiri arvestatakse pere ainsa või esimese liikme puhul, iga järgneva täisealise pereliikme puhul on arvestuse aluseks 120 eurot ja lapse puhul 180 eurot. Need summad ei taga enam toimetulekut.
Kui minna tagasi Signe Riisalo pakutud 200 euro juurde, siis ka see number jääb alla absoluutse vaesuse määrale, mis on juba 220,5 euro juures. Aga sellestki sammust oleks palju abi. Usutavasti jagub koalitsioonil vähemalt nii palju head tahet, et toetada meie poolt äsja sotsiaalhoolekande seadusele esitatud muudatusettepanekut, mille kohaselt ei loeta lapsetoetusi enam toimetulekutoetuste arvutamisel perekonna sissetulekute hulka. Selle ettepaneku elluviimine kergendaks nende vähekindlustatud perede olukorda, kus kasvavad lapsed. Eelnõu teine ja kolmas lugemine seisavad Riigikogus ees.
Kuna hinnatõusud on teinud hooldekodu kättesaadavuse probleemi veelgi põletavamaks, on hädavajalik leida ka siin võimalikult kiire ja inimlik lahendus. Seepärast tegime eelnõule ka ettepaneku eesmärgiga kindlustada abivajajatele hinnatud vajadusel pensioni eest koht hooldekodus. Meie ettepanek reguleerib omavalitsuste hallatavate hooldekodude rahastamist, sätestades, et hooldekodu kliendi omaosaluse maksimaalne suurus on 90 protsenti pensionist. Pensionist puudu jääva osa tasub riik koostöös kohaliku omavalitsusega. Riik ei tohi pealt vaadata, kuidas järjest enam on neid eakaid ja nende lähedasi, kellele hooldekodu hind käib üle jõu. Omavalitsused aitavad nii nagu võimalik, kuid kahjuks sellest ei piisa. Lisaks on nende pakutav abi Eestis väga erinev.
Aeg tiksub halastamatult. Inimesed on iga päev silmitsi lausa eksistentsiaalsete muredega. Mille eest osta ravimeid, mida lastele õhtusöögiks lauale panna, kellelt küttepuude ostmiseks laenu võtta? On tuhandeid inimesi, keda vaevavad sellised küsimused. Neid ei aita praegu kuidagi teadmine, et aasta pärast läheb võib-olla pisut paremaks. Möödapääsmatult oluliste asjadega ei tohi minna nii, nagu läks erakorralise pensionitõusuga ehk pensioni baasosa ja rahvapensioni määra tõusuga 20 euro võrra, mis juhtub alles 2023. aastal. Koalitsioon jäi kurdiks nii opositsiooni kui ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu nõudmistele, et pensionäridele kulub lisaraha kohe ära, mitte vahetult enne seda, kui ukse ees on Riigikogu valimised.
Väärikas vananemine on inimõigus,seda ka meie ultraliberaalses konnatiigis!