Valjo Tooming, major, Kaitseliidu Rapla maleva pealik
Kuigi kohe on saabumas vabariigi aastapäev, alustan oma kirjatükki hoopis teisest sündmusest. Nädal tagasi tähistasime Kaitseliidu taastamise 32. aastapäeva Järvakandis, kus Kaitseliidu ülem tänas neid kaitseliitlasi-naiskodukaitsjaid, kes olid esitatud oma maleva või Naiskodukaitse poolt „Aasta tegu 2021“ kandidaatideks.
Lugedes neid esildisi, paisus mu rind uhkusest – „Eestimaa, Su mehemeel pole mitte surnud veel!“ Kaitseliitlane-naiskodukaitsja olla ei tähenda pelgalt ainuoskust (ja julgust) osaleda sõjalistes operatsioonides. See tähendab ka tahet panustada oma kodukanti, kogukonda. Anda rohkem kui teised. Teha rohkem kui teised. Jõuda rohkem kui teised. Olgu see õppuse korraldamine, lasketiiru rajamine, vaktsineerimiskeskuses tohutu hulga töötundidega panustamine, allüksuse masinate remontimine ja uuendamine või külakeskuse loomine, turvalisuse ja elanikkonnakaitse tutvustamine, Vabadussõja mälestusmärkide ja langenud kangelaste haudade hooldamine jne, jne. Arvan, et seni, kuni selliseid inimesi leidub igas malevas, igas maakonnas, pole meie inimestel ja meie riigil häda midagi.
Eesti julgeolek on kõva. Nii kõva, et ainult vähesed riigid suudavad seda teha – eksportida julgeolekut neile, kellel raskem olukord. Ainult kaks riiki – meie koos brittidega – toetavad Poolat. Meie esimene üksus oli kaitseväe baasil, seejärel võtsid vahetuse üle kaitseliitlased Lääne maakaitseringkonnast ning nende ridade lugemise ajal on Põhja maakaitseringkonna kaitseliitlaste kord.
Meie riigipiiril on kõik rahulik. Riigis endas kah. Väike „lainetus“ näitab, et me oleme demokraatlik riik, kus seni, kuni ei rikuta inimõigusi ega rünnata riigikorda ja tema teenistujaid, on kõik lubatud.
Aga kas see tähendab, et meie heidutus riigina on siis kuidagi kõvem ja teistmoodi kui teistel? Kas see tähendab, et meil on kõik hästi?
Kindlasti mitte!
Mu sõber ütleb sellistel kordadel, kui kõik hästi läheb: „Oota, see läheb üle!“ Samuti ütleb ta, et „Eelda alati halvimat!“ Mõõdukas pessimist teab, et alati tuleb valmis olla halvimaks. Halvad asjad pidavat karjakaupa käima – meil on elekter kallis, meil on Covid, meil on pagulased, meil on külm, meil on… Ahh las täna see vingumine jääda!
Sest tänasel päeval võime me enda üle siiski uhked olla: meil on EESTI RIIK. Me võime laulda täiel rinnal Eesti hümni, me võime kanda käisel sini-must-valget. Neid värve, mis on kõige ilusamad maailmas! Heisakem homme lipud, näidakem teistele, kui ilus on lipuvärvides Raplamaa!
Elagu Eesti!
