6.6 C
Rapla
Pühapäev, 14 apr. 2024
LisalehtPõhjakotkas: Kaitseliitlane on ikkagi inimene – Martin Herem!

Põhjakotkas: Kaitseliitlane on ikkagi inimene – Martin Herem!

Virge Kuningas-Turu,
Kaitseliidu Rapla maleva teavituspealik

Tere, malevlane Martin! Tutvustamist sa ilmselt suurt ei vaja: kõik teavad, mis ametit sa pead ning sellest tulenevalt seda, millist auastet kannad, milline on olnud sinu teenistuskäik, milliste tunnustuste kaudu on sind väärtustatud. Seepärast olen ma hästi tänulik, et oled nõustunud avama end inimesena ja vastama tavalistele küsimustele tavalise maailma kohta.

Kõigepealt on minu suurim uudishimu saada teadlikumaks sinu seostest Kaitseliiduga. Seepärast alustan kohe päris algusest: kus sa olid ja millega tegelesid 17. veebruaril 1990 kell 12.07?
Järvakandi Kultuurihalli juures ja sees. Vanemate meeste kutsel olin valvamas Kaitseliidu taasloomist. Poole ajast valvasin väljas osalejate autosid, pool olin sees ja kuulasin tarkade meeste juttu.

Sa oled Kaitseliidu Rapla maleva liige olnud juba aastakümneid. Mis sind jätkuvalt Kaitseliidus hoiab?
Tegelikult lõppes minu aktiivne tegevus Rapla malevas 1992. aasta septembris, kui läksin Eesti Sisekaitse Akadeemiasse sõjakooli. Õpingud Tallinnas ja hiljem teenistus Võrus ei võimaldanud enam Kaitseliidus aktiivselt kaasa lüüa. Mingi aeg 2000. aasta algul liitusin hoopis Tartu maleva akadeemilise malevkonnaga, et vähemalt kuskile ametlikult ja loogiliselt kuuluksin. Mõni aasta tagasi, kui alaliselt jälle Järvakanti elama tulin, tegi maleva pealik ettepaneku uuesti Rapla malevaga liituda ja nüüd kuulun toetajaliikmena jälle siia.
Tegevliikmeks ei ole mõtet uuesti vormistada, sest tegelikult saan ma ainult toetada. Olen seda teinud peamiselt väljaõppe läbiviimises. Aga Kaitseliidu väljaõppega olen tegelenud vahelduva eduga pidevalt. Rohkem staapide ja staabiohvitseridega, kuid kokkupuuteid on olnud ka Naiskodukaitse ja noortega. Mul on austus inimeste vastu, kes tahavad panustada oma riiki. Ma tahan neid toetada ja nende hulka kuuluda. Mitte et see oleks uhke, sest teised teavad. Endal on uhke tunne nende inimeste hulka kuuluda.

Pole ilmselt kohane küsida, kellena tsiviilelus töötad, aga millega ennast tavaliselt maandad?
Sport – jooksmine, male. Looduses liikumine – matk, looduse vahtimine, jaht. Ajalugu – metsavendade tegevuse uurimine arhiivis, maastikul, inimesi intervjueerides.

Kas mügri või mutt?
Enamasti mutt. Tihti kahtlustatakse, et mügri on see, kes aias pahandust teeb, kuid enamasti on mul lõksus lõpuks ikkagi mutt. Muti nahk pidi ka kvaliteetsem olema. Samas ei ole ma ühegi mügri nahka võtnud ega parkinud, nii et ei saa kindel olla.

Ma olen tegelikult kuulnud, et mutid on kasulikud loomakesed, sest mullas käike ajades hävitavad nad kahjurputukaid, traatusse, sipelgaid, tigusid ja nälkjaid, isegi hiiri, kui mõni ette peaks jääma. Ometi võideldakse nendega kogukondade tasemel. Miks?
Mutt võib kahju teha peamiselt kahel moel. Esiteks rikub ta muru ja seeläbi esteetilise vaate. Teiseks võib ta oma kaevamisega taimede (näiteks tomati) juured (tegelikult risoomi) õhku rippuma jätta ja siis sureb taim toitainete puudusesse. Juurikaid ta ei näri. Mutt on kiskja. Samas on mutt tapnud ka inimese, näiteks kuningas William III, kelle hobune muti augus komistas. Šotimaal tõstetakse veel tänagi tema auks tooste – väikese mustas sametis härrasmehe terviseks! Aga üldiselt on mutil oma koht meie looduses ja ei ole üldse õige öelda, et ta on kahjulik või kasulik. Ta lihtsalt on. Nagu inimene.

Mida sa arvad rohepöördest?
Mida vähem me oma planeeti laastame, seda parem. Mida odavamalt saame kätte vajaliku energia, seda parem. Nii et pööret pean õigeks. Kui kiiresti, mis lahenduste ja millise hinnaga, seda otsustagu energeetikud ja poliitikud. Mina seda valdkonda õppinud ei ole, seepärast targutama ka ei hakka.

Millest algab loodushoid?
Andes ümbritsevale õiguse olla olemas. Iga asi, mida sa ümber kujundad, võtab ära millegi olemasolu. Olgu see lille noppimine või karjääri kaevamine. Kellegi ja millegi elu või elupaiga lõpetamine. Kui seda on kindlasti vaja, siis tuleb teha. Kuid loodushoiu aluseks on oma tegevuse tulemuse laiem mõistmine. Kui inimene seda mõistab, siis mõistab ta ka loodust hoida. Loomad, taimed, seened – nemadki kujundavad ümbritsevat ümber. Vahel isegi laastavalt, lõpetades sellega lõpuks ka enda eksistentsiks vajaliku keskkonna. Inimene peaks seda aga suutma mõista ja suutma vältida.
Fanaatiline hoidumine looduse kasutamisest aga lõpetab loodushoiu. Me oleme paraku nii palju loodust kujundanud, et tihti peame seda jätkama, vastasel juhul satume konflikti. Kas muru tuleb niita? Jah, tuleb. Kui sa oled rästikute juurde elama läinud, siis üks rahumeelsemaid viise konflikti vältida on muru niitmine – rästikule ei meeldi niidetud muru ja inimesele kõrge hein. Piirid paigas, konflikti tõenäosus vähendatud. Muidugi mitte välistatud. Ja kui ta sinu aiamaale on elama tulnud, siis on vist ikkagi kõige mõistlikum ta minema viia. Vastasel juhul varem või hiljem sõidab keegi temast rattaga üle.

Ilma truuduseta ei saa olla ei perekonda, ei mingit ühingut, ühiskonda ega riiki, isegi mitte röövlijõuku, alustab A. H. Tammsaare üht oma olulist mõtet. Aga kuidas oma ustavust tänapäeval väljendada?
Tegevuse ja käitumisega. Raskel hetkel ei saa oma kuuluvusest loobuda. Võib kiruda või noomida konkreetset väärtegu, isikut või omadust, kuid seda ei saa laiendada tervele organisatsioonile, ühiskonnale või riigile. Kui keegi valitsusest ei meeldi, ei tähenda see veel, et meie riik ei kõlbaks. On üsna kurb, kui mõni hakkab rääkima: “Mina seda valitsust enam ei kaitse…” Emotsionaalne jutt. Meil pole valikut. Kui vaenlase vastu astume ja oma väärtusi kaitseme, siis kaitseme ka neid poliitikuid ja nende otsuseid. Me oleme valinud nemad otsustama. Meeldib või ei meeldi, kritiseerime või kiidame, kuid ühel hetkel oleme kõik ühes ohus. Seepärast ei maksa liiga suuri sõnu teha.

Olav Ehala ja Juhan Viidingu „Vitsalaulus“ tõdetakse, et head lapsed kasvavad vitsata. Mis ikkagi aitab enam: kas arm või hirm?
Üldiselt aitab ikka arm enam. Sellest tuleb lähtuda. Ja kui see on ebaõnnestunud, alles siis võib kasutusele võtta hirmu. Paraku elus kõike nii lihtsalt võtta ei saa. Kaitseväe arendamisel on peamiseks motivatsiooniks siiski hirm. Mitte inimeste vahetu juhtimisvahendina, vaid kaitseväe eesmärkide saavutamisel. Kaitsevägi on ikkagi vägivalla potentsiaaliga organisatsioon, mille eesmärk on hoida ära kallaletungi oma riigile või selle toimumisel kasutada vägivalda vägivalla vastu. Kui sõjaväge (see on tegelikult õige mõiste) arendada iluks ja headuseks, siis kaotab see varsti oma tegeliku eesmärgi saavutamise võime.
See ei ole ühiskonnas alati mõistetav. Kaitsevägi on paljude jaoks ikkagi uhke rivi hästi välja nägevaid mehi ja naisi, kus omal kohal on sära ja mürts. Enamasti ei mõelda, et kaitseväe tegelik väärtus seisneb selles, kui hästi see suudab vägivalda kasutada. Kaitseväge peab motiveerima hirm allajäämise ees. Kuid veel kord, see ei tähenda, et kaitseväe sees aetakse asju hirmu abil.

Milles seisneb edu valem?
Eesmärgi ja selle saavutamiseks olemas olevate vahendite selgus ning eesmärgi saavutamiseks kõige õigema meetodi valik. Meetod sõltub tihti sellest, kas eesmärgi saavutamiseks on aega palju või vähe. Alati peab olema valmis ohverdama midagi või millegi arvelt eesmärke saavutama. Kui miski pole ohverdust väärt, siis pole ka eesmärk piisavalt vajalik saavutada.

Kui peaksid pidama ühe „Ööülikooli“ loengu, siis mis teemal tahaksid rääkida?
Ma olen sellele mõelnud – kui mind kutsutaks, siis millest ma räägiks. Ajateenistuse ja reservväe olemusest ehk. Kodanike panusest oma riigi arengusse selles võtmes. Aga üldiselt oleks “Ööülikooli” pakkumine nii aukartustäratav, et ma kaaluks väga tõsiselt, enne kui julgeks pakkumist vastu võtta.

Mis on sinu tarkuste raamat? Räägi oma lugu.
Peaks vastama Jüri Mõisa moodi – kui ma tahan tõeliselt head raamatut lugeda, peaksin ma selle ise kirjutama… ja siit edasi juba Heremi kombel – aga seda raamatut oleks vaja ainult minul endal, sest see oleks ülevaade oma õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, millega teistel midagi teha pole. Eks iga inimese tarkuste raamat on potentsiaalselt tema oma peas, see on elatud elu kogemused. Kas me oskame õigeid järeldusi teha ja hinnanguid anda, on juba iseasi.
Raamatutest leiab loomulikult tarkuse kilde, kuid hoopis suurem väljakutse on neid tarkusi oma elus rakendada. Mitte tsiteerida. Mitte õpetada teisi või näidata oma lugemust, vaid mõista neid tarkusi ja ka tegelikult rakendada oma elus. Geniaalsust võib leida Luttwaki „Strateegiast“, Kivirähki „Retkest läbi Euroopa“ või Runneli „Punaste õhtute purpurist“ jne. Kuid lõpuks pead sa selle tarkuse ikka ise oma peas omaks võtma ja rakendama.

Mis saab edasi?
Kuni 2023. aasta 5. detsembrini on enam-vähem selge – peamiselt täidan kaitseväe juhataja ametikohuseid, jõudumööda olen abikaasa, isa, vanaisa, sõber… Eesti Vabariigi kodanik. Pärast seda keskendun nendele asjadele, millele täna liiga vähe aega on. Eesti riik läheb samal ajal edasi mühinal. Kuigi vingumist ja kaeblemist on kohati palju, liigub meie riik ja ühiskond minu arvates õiges suunas ja veel paremad ajad on ees.

Viimaks, mis oli see küsimus, mida ma ei esitanud, kuid mida kõige enam ootasid?
Mis tunne on…? Üldiselt positiivne, vahel lausa šeff ja mõnikord kehva ka. Aga siis hingad rahulikult, annad ajule hapnikku ja lahendused tekivad silmapiirile. Siis on jälle päris hea.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare