Eile, 1. märtsil oli vastlapäev ja mitmel pool toimusid erinevad vastlapäevaüritused. Meil õnnestus Rapla Päkapiku lasteaia väikestel sõpradel sabast kinni haarata ja nendega lustima minna.
Talvine tee viis meid Kumma külla, Mahlkooti talli. Seal tervitas meid esmalt soojendav kevadpäike ning seejärel trobikond väikesi mudilasi. Õpetajad olid talli hobuseid uudistama tulnud koos kahe rühma jao lasteaialastega.
Lapsed ja õpetajad jagunesid kolmeks seltskonnaks, et keegi liiga palju tegevusi ootama ei peaks. Üks grupp pisikesi vastlapäevalisi läks heleda poni Maijaga ratsutama. Ponile oli pähe pandud ka üks värviline sarv, mis tekitas kohe lastes palju elevust: „See on ju ükssarvik!” Nii kõlas mitmest suust.
Mudilased rivistusid ja ootasid kannatlikult oma korda. Sellel tallinurgal, kus oodata tuli, soojendas päike eriti mõnusasti ja taamal sai uudistada ka pisut suuremaid hobuseid, kes justkui inimesi sama huvitatult vastu uudistasid.
Kolme-nelja-aastaseid lapsi oli põnev kõrvalt jälgida ja nende vestlusi kuulata. „See on muinasjutuhobune,” kõlas hääl. „Kas see hobune räägib ka?” küsis üks justkui omaette arutledes. „Hobused ei räägi!” teatas teine aga kõrvalt kindlal häälel. Esimene jäi siiski kõhklema. Ehk ikka ükssarvikute puhul on reeglid teistsugused. Eriti, kui tegemist on muinasjutuhobusega.
Sama seltskonnaga uudistasime tallis edasi. Kui ratsaringid tehtud, juhatas tallipidaja Reet Pillaroo-Lauri meid talliruumidesse. Seal näidati lastele lähedalt hobuste elupaika. „Kaka!” kerkis tallis suur elevus maas lebavatest hunnikutest. „Jaa,” kinnitas tallipidaja. „Hobusekaka on aednikele päris heaks abiks,” rääkis juurde ka õpetaja. „Hobused söövad talvel heina,” näitas tallipidaja lastele suuri heinapalle. „Mida nad aga suvel söövad, kas teate?” uuris ta lastelt. „Kakat!” ei lasknud vastus end kaua oodata. „Ei, seda mitte,” ütles tallipidaja naerdes. Nii mõnigi laps loobus kinnastest, et palja käega seda talvist hobusetoitu katsuda.
Kui talliruumid nähtud, lasi tallipidaja lastel avastada erinevaid tarvikuid, millega hobuseid hooldatakse. Iga laps sai käes hoida erinevaid kamme ja harjasid ning ka erilist peakaitset, mis hobustele suvisel ajal pähe pannakse ning mis hoiab tüütud kärbselised hobuste näost eemale. Iga laps sai ka ise proovida, kuidas on nende kaitsmete vahelt välja piiluda, kui tallipidaja kaitset laste näo ees hoidis.
Kui siseruumid avastatud, suunduti jälle välja. Seal ootas lapsi juba poni Wera, kelle külge oli rakendatud mõnus kelk, milles lapsed kolmekaupa sõitu said teha. „Ka õpetajad võivad sõitma minna,” julgustas tallipidaja. Õpetajad vaid naersid. Lapsed ei lasknud end aga mitu korda paluda ja tegid kõik rõõmuga oma sõidud ära. Werat talutanud noor hobusesõber Saara Sofia teadis öelda, et see oli Wera esimene sellist laadi üritus. Ta sai sellega igatahes väga hästi hakkama.
Kokku on Mahlkooti tallis kuusteist hobust ning perenaise sõnul kostitavad nad soovijaid ka teiste ürituste tarvis. Pidada saab nii sünnipäeva kui ka niisama lõbusõitu teha. Tänavustel vastlatel olid lasteaialapsed esimesed Mahlkootis hobustega lõbutsejad.
Kui kõik lapsed ja õpetajad olid hobustega tutvunud ja lõbusõidud ära teinud, oli aeg kõigil midagi nosida. Hobustele toodi leiba, lastele ja õpetajatele kaeti laud tee ja küpsistega.
Kuigi mitte võib-olla väga traditsiooniline vastlapäev, oli see kahtlemata pisikestele sõpradele meeldejääv kogemus ning mõnus võimalus nautida ilusat ilma.
