Viimased kolm aastat on Merje Peekma olnud vaimustuses makrameest. See vana käsitööliik oli populaarne mitte väga ammu aega tagasi. Paljud mäletavad, et nende emad punusid makramee stiilis kardinaid ja lillekiikesid. Vahepeal vajus makramee unustusehõlma, kuid öeldakse, et iga uus on unustatud vana ja nii on makramee just viimastel aastatel taas leidnud tee inimeste südametesse.
Tegelikult on Merje paberitega päästja, kuigi oma hinges on ta lapsest saadik olnud käsitöö- ja kunstiinimene. Näiteks on ta varem tegelenud hobikorras maalimisega ja restaureerinud mööblit, sealhulgas näiteks ühe perekonna reliikviaks oleva 100-aastase kapi, mis nüüd on tema köögi uhkus.
Pärast keskkooli lõpetamist mõtles Merje, et võiks endale leida kindla palgaga ameti ja nii läks ta päästekorraldajaks õppima. Mõni aeg pärast magistri lõpetamist Merje abiellus ja pärast esimese lapse sündi jäi koduseks.
