Miks me loeme raamatuid, käime teatris ja vaatame filme? See on viis meelt lahutada, lülituda ümber oma elust kellegi teise ellu, kujutletavasse maailma, kus võimalused on piiritud. Lasta sel maailmal end üllatada ja kummastada, jälgida kellegi teise, väljamõeldud inimese teekonda, raskusi ja õnnestumisi, rõõmu ja pisaraid. Elada kaasa, tunda kaasa, naerda ja nutta, valjult ja häbenemata. Kodus teki all, diivanil kägaras, pimedas saalis.
Olgu nii, et elu ei ole päriselt toonud valusaid hoope ja suurt õnne, või hoopis nii, et olnud üht või teist, igaüks leiab loodud eludest ja nende lugudest midagi, millest kinni haarata. Kui üks vaatab, imestab ja samas hoiab hinge kinni, et ise pole pidanud seda kogema, siis teine laseb hingehaavade pragudesse pisut valgust, teades täpselt, mida mõni sündmus elus endaga kaasa võib tuua.
See on lohutus ja trööst, aga samuti meeldetuletus, et kuigi oleme kõik eraldi oma eludes ja sisuliselt oma sisemistes maailmades üksi, on siin ilmas ka midagi univeraalset kõigis meie kogemustes. Inimene on kogu oma keerukuses siiski inimlik, äratuntav ja meie kõigi nägu.
Sel korral on Kukitemuki keskmeks NÖFF ehk Naiste Ööde Filmifestival ning kõik see, mida see festival endaga meile kogemiseks kaasa tõi. Esmajoones loomulikult filmid, millesarnaseid lihtsalt mujal ei pruugigi näha. Need on nii erilised, võimsad, liigutavad ja hästi tehtud, et neid ei näidata igal pool. Samas on see justkui ka patt, et neid ei jagata. Kõik peaksid neid nägema. Nii nagu eelnevate aastate NÖFF-i filmid, jäävad ka need minuga kaasas käima ja ma meenutan neid, nende kaadrid jooksevad mulle ikka ja jälle silme ette, sest elu on film ja film on elu.
