Miks me loeme raamatuid, kรคime teatris ja vaatame filme? See on viis meelt lahutada, lรผlituda รผmber oma elust kellegi teise ellu, kujutletavasse maailma, kus vรตimalused on piiritud. Lasta sel maailmal end รผllatada ja kummastada, jรคlgida kellegi teise, vรคljamรตeldud inimese teekonda, raskusi ja รตnnestumisi, rรตรตmu ja pisaraid. Elada kaasa, tunda kaasa, naerda ja nutta, valjult ja hรคbenemata. Kodus teki all, diivanil kรคgaras, pimedas saalis.
Olgu nii, et elu ei ole pรคriselt toonud valusaid hoope ja suurt รตnne, vรตi hoopis nii, et olnud รผht vรตi teist, igaรผks leiab loodud eludest ja nende lugudest midagi, millest kinni haarata. Kui รผks vaatab, imestab ja samas hoiab hinge kinni, et ise pole pidanud seda kogema, siis teine laseb hingehaavade pragudesse pisut valgust, teades tรคpselt, mida mรตni sรผndmus elus endaga kaasa vรตib tuua.
See on lohutus ja trรถรถst, aga samuti meeldetuletus, et kuigi oleme kรตik eraldi oma eludes ja sisuliselt oma sisemistes maailmades รผksi, on siin ilmas ka midagi univeraalset kรตigis meie kogemustes. Inimene on kogu oma keerukuses siiski inimlik, รคratuntav ja meie kรตigi nรคgu.
Sel korral on Kukitemuki keskmeks NรFF ehk Naiste รรถde Filmifestival ning kรตik see, mida see festival endaga meile kogemiseks kaasa tรตi. Esmajoones loomulikult filmid, millesarnaseid lihtsalt mujal ei pruugigi nรคha. Need on nii erilised, vรตimsad, liigutavad ja hรคsti tehtud, et neid ei nรคidata igal pool. Samas on see justkui ka patt, et neid ei jagata. Kรตik peaksid neid nรคgema. Nii nagu eelnevate aastate NรFF-i filmid, jรครคvad ka need minuga kaasas kรคima ja ma meenutan neid, nende kaadrid jooksevad mulle ikka ja jรคlle silme ette, sest elu on film ja film on elu.
