Oksana on oma nooruspõlve suved Ukrainas veetnud ning räägib vabalt ukraina keelt. Ta ei kahelnud, kui nägi kuulutust, kus otsiti vabatahtlikke, kes sõidaksid Poola sõja eest põgenevaid lastekodulapsi aitama.
„Kui sõda algas, siis me muud ei teinud, kui helistasime ja nutsime telefonis,” kirjeldab Oksana.
Tal jagub sugulasi maailma eri nurkadesse. Ta on ise Eestis sündinud, kuid suur osa tema perekonnast elab Ukrainas. Naine on sugulastega tihedalt suhelnud ja kuni 2013. aastani ka palju külas käinud. Rahutused 2014. aastal tegid külaskäikudele lõpu, kuid suhtlus sugulaste vahel jäi kestma.
