20.5 C
Rapla
Pühapäev, 3 juuli 2022
spot_imgspot_img

Südamelt ära: Viimased nädalad on näidanud, kui õige oli liituda NATO-ga

Taas on saanud kinnitust, et Eesti välispoliitiline suund alates taasiseseisvumisest on olnud õige. Nüüd näevad, ja mis veel olulisem, ka taipavad lääneeurooplased, miks oli Eestil ja teistel Ida-Euroopa riikidel kindel suund liituda NATO ja Euroopa Liiduga. Endise Nõukogude Liidu osana oleks mõeldamatu tunda end praeguste ärevate aegade keskel turvaliselt.

Aastal 2004 ilmus pikaaegse ajakirjaniku Kalle Mälbergi sulest raamat “Perävald. Maailm omaette”. Teose sissejuhatuses kirjutab autor: “Ühte oskan ennustada küll – olgu meedia ajupesu ja sõjamasin kui võimas tahes – Ida on ja jääb etteaimamatuks. Me saame seda varsti näha.” Läks paar aastat mööda ning me saime seda näha Gruusias. Veel loetud aastad hiljem nägime seda Ida-Ukrainas ja Krimmis ning nüüdseks on löögi all terve Ukraina. Ida osutuski etteaimamatuks. Ei pea olema prohvet ega prohveti poeg nägemaks, kas see Kalle Mälbergi tsitaat on tänaseks oma tähenduse minetanud või kehtib edasi. Loomulikult kehtib see edasi.
Ühtlasi oli 2004 ka see aasta, kui Eesti läänesuunalised pingutused kandsid vilja ning meid võeti vastu Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigiks. Need pingutused, mida tegid värskelt taasiseseisvunud riigi ametnikud üheksakümnendatel aastatel, olid õiged käigud. Siit ja sealt on olnud kuulda arvamust, et kui Eesti oleks alustanud liitumisprotsessi mõni aeg hiljem, olekski meid jäetud nii EL-i kui ka alliansi ukse taha. Mäletan, et seda seisukohta kordas ka Siim Kallas mõni aasta tagasi Valtu seltsimajas peetud ettekandes. Õnneks me päris täpselt seda teada ei saa, aga juhul, kui see tõele vastab, kasutas Eesti ajaloolise ajaakna õigel ajal ära. Oluline on üle rõhutada, et NATO on organisatsioon, mis põhineb kollektiivkaitsel. Ükski taasiseseisvunud Ida-Euroopa riik ei pürginud selle liikmeks, et kellelegi kallale minna, vaid ikka selleks, et iseennast Venemaa ohu eest paremini kaitsta.
Ühtaegu jabur ja naljakas on lugeda Venemaa kommentaatorite pajatusi selle kohta, et tegemist ei ole Venemaa ja Ukraina vahelise sõja, vaid Venemaa ja NATO vahelise konfliktiga, mis leiab aset Ukrainas. Käesoleva nädala alguse seisuga oli lahinguväljal kaotanud oma elu hinnanguliselt 14 700 Venemaa sõdurit. Tegemist on suure arvuga, kuigi sellesse võib suhtuda skeptiliselt, sest selle esitas Ukraina pool. Aga kui anda hetkeks võimalus seisukohale, et selles sõjas on tõesti vastamisi Venemaa ja NATO, siis vaatab meile vastu küll naljakas olukord. Alliansi sõdurid ei ole välja tulistanud ainsatki kuuli, ent vastaspool on kandnud sellele vaatamata ülimalt tõsiseid kaotusi. Tegelikult ei saagi sellist võrdlust välja tuua, sest tegemist ei ole Venemaa ja NATO konfliktiga, vaid tegemist on Venemaa sõjalise sissetungiga iseseisvasse riiki, kellel on õigus ja kohustus end kaitsta.
Samamoodi on eksitavad sellised väited, et kui Venemaa oma eesmärgid Ukrainas teoks teeb, on järgmine sihtmärk Baltikum. Ei ole Baltikum, siis on reaalselt järgmine sihtmärk NATO. Ja siin ei ole muidugi majandusliku ega sõjalise võimsuse mõttes kahe leeri vahel mingit võrdlusmomenti. Nagu naljahambad on öelnud, ei ole Venemaa mitte sõjaliselt teine armee maailmas, vaid lausa teine armee Ukrainas.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised