Purku vanas koolimajas, kus asub koos mitu asutust – lasteaed, huumorimuuseum, noortetuba ja raamatukogu, käib koos ka käsitööring. Kaks korda kuus, neljapäevaõhtuti koguneb grupp naisi, punutud korvid poolikute töödega käevangus, raamatukogu lugemissaali laua taha, et ühiselt käsitööga tegeleda.
Naised meenutasid, et käsitööringiga alustati tegelikult umbes 12 aastat tagasi, samas hoones, kuid suuremates ruumides ja kahe juhendaja, Mari Kinkari ja Gerly Karuga (tema juhendab ringi ka praegu). Siis oli käsitööringi juhendamine Raikküla valla toel. Vahepeal vajus kooskäimine ära. „Elu tuli vahele,” nagu Karu sõnas, kuid ühel hetkel saadi koostöös naaberküla MTÜ-ga Kappeli Külad Leaderi programmist toetust käsitöö õpitubade ja toidukoolituste tegemiseks. Kui projektis ette nähtud kaks aastat täis sai ja nähti, et käsitöö õpitoad osutusid populaarseks, kirjutati 2020. aastal uus projekt ja saadi rahastus (projektile „Tegus külaelu Kabala ja Purku kandis. Käsitöö õpitoad Purku koolimajas”).
Kui käsitööringi naistega 17. märtsil kohtusime, tegeleti peamiselt kootud pärlitega randmesoojendajate valmistamisega. Nendega alustasid nad paar nädalat varem ja nii mõnelgi olid kätised, või vähemalt üks neist, juba valmis. Karu sõnaski: „No näed, anna neile ülesanne kätte, nad tulevad ja juba on asi valmis. Nad on nii tublid tegijad, nii usinad.” Mõnel naisel olid käsil ka varasemad tööd, kellel mütsi kudumine ja kellel kampsuni tuunimine.
Näitamiseks olid naised kaasa võtnud ka oma varasemaid töid: õmmeldud kotte, tikitud jõulukaunistusi, kootud kindaid, mütse ja sokke, heegeldatud mütse ja linikuid ning kootud kampsuneid. Karu ütles, et tal ei püsi meeleski, mida kõike nad on juba ära teinud.
See, mida tehakse, pannakse paika kõigi ühisel soovil. Kuid see, et aastaplaan on ees, ei tähenda, et selles muudatusi teha ei võiks, juhul kui keegi midagi uut ja ägedat välja pakub. „Keegi pole muudatuste peale riielnud, kuid aastaplaan peab ikka ees olema,” sõnas Karu.
Üks plaan, mida edaspidi teha, on teksaõmblemine. Õmmelnud on nad varemgi. Kui vanasti võtsid naised oma vokid kaasa, siis nüüd tullakse õmblusmasinatega kokku. Kuid naistel tekkis ka mõte, et lähiajal võiks vaibaheegeldamise ette võtta. Üks võimalus oleks ka telgedel vaiba kudumine, kuid vaatamata suurele majale ei ole seal enam telgede jaoks ruumi. Nii et keskenduti mõttele vaip hoopis heegeldada.
Asjad, mis käsitööringi naistel valmivad, on täiesti võrratud ja seltskond nii muhe, et me mõlemad Anne Ummalasega ohkasime, et tahaks ka selles ringis käia. Anne lisas veel: „See on selline käsitööring, nagu üks õige käsitööring olema peab.” Naisi käib koos keskeltläbi 6-8 ja tullakse sealtsamast Purkust ja mõned ka natukene kaugemalt. Päris algusaastatel oli käijaid lausa Raplast. Ringis käijaid on vahepeal nii juurde tulnud kui ka ära läinud, kuid on neidki, kes algusest peale on kohal käinud.
Kui tuli jutuks kampsuni kudumine, arutlesid naised natukene ka selle üle, kuidas käsitöö õpetamine on aastatega muutunud. Varem kudusid tüdrukud kaheksandas klassis kampsuneid, vähemosavad veste, kuid praegusel ajal on veel hea, kui sokikudumisega hakkama saadakse.
Kuid neil, kes kooliajal käsitööd selgeks pole saanud, aitavad hea ja võimeka õpetajaga (nagu Karu seda on) käsitööringid seda viga parandada. Öeldakse, et iga inimest saab õpetada laulma ja samamoodi on käsitööga, leiab Anne Ummalas. Hea näide selle kohta on Purku naistel omast käest Juta näol võtta. Kui ta käsitööringiga liitus, kudus ta nii lõdvalt, et vardad kippusid sokist välja kukkuma. Ta meenutas, kuidas ta läks Reeda juurde abi paluma, öeldes: „Ma hoian sokki, sa koo.” Nüüdseks on ta aga kudunud mitu kampsunit, mütsi, roositud kindaid ja kirikindaid, millel on isegi pöial mustriga.
Naised rääkisid, et on vahel arutanud sedagi, et näevad seal oma asjade tegemisega kõvasti vaeva ja samas saaks soojad kindad poest kätte ka mõne euroga. Samas on uhke tunne, kui su kätetööd keegi kiidab, nagu juhtus Reeda ja tema mütsiga Türi käsitööpoes. Reet siis mainis, et neil käib käsitööring koos. Huvitav kokkusattumus on see, et kui müüja küsis, kes neid juhendab, selgus, et küsija enda perekonnanimi oli ka Karu.
Muidugi on ka selliseid praktilisi inimesi, kes ei kavatsegi vardaid kätte võtta, kui teavad, et poest saab näiteks villased sokid kiiremini kätte. Samas tundub käsitöö tegemine eesti naistel veres olevat. Nii mõnigi naine tunnistas, et ta ei suuda niimoodi telekat ka enamasti vaadata, et käed midagi ei valmistaks, ja mida muud ikka pimedatel õhtutel teha.
Käsitöö tegemine on ka vaimse tervise hoidmiseks vajalik. Reet sõnas: „Ja nad ütlevad, et 21. sajandi katk on depressioon. Tegelikult võta vardad kätte ja tee. Lõpuks on kellelgi neid sokke ka vaja.” Koos käies lisandub tegemisrõõmule ka omavaheline suhtlemisrõõm. Juba tunnikene Purku käsitööringi naiste seltskonnas näitas, et seal on mõnus ja tore ning naised ise tõdesid, et eks nad sellepärast seal käivadki.
