9.4 C
Rapla
Reede, 29 märts 2024
ArvamusMassimõrv reaalajas

Massimõrv reaalajas

Sõda Ukrainas on toonud me silme ette pildid ja videod, mida poleks meist keegi osanud ette näha ka kõige õudsemates unenägudes. Kui esialgu tundus juba fakt ise, et Euroopas algab täiemahuline sõda, täiesti mõistusevastasena, siis nüüdseks peame kahjuks tõdema, et see oli vaid meeletu õuduse esimene vaatus.
Nii kummalisena, kui see ka ei kõla, saab ka sõdida eetiliselt. Nagu me näeme, ei ole see kahjuks nii Ukrainas. See, millise räige jõhkrusega tegutseb Vene sõdur süütute tsiviilisikute kallal, ei mahu lihtsalt pähe. Argpükslikult pommitatakse eemalt maatasa terved linnad. Armu ei saa ka sünnitusmajad, haiglad ega lasteasutused. Samal ajal hästi relvastatud ja motiveeritud Ukraina sõdurit kardetakse paaniliselt. Vähe sellest – Butša linna veresaun näitas selgelt, et alaväärsuskomplekside käes vaevlev Vene sõdur võib olla kirjeldamatult jõhker, kui tunneb, et siin ja praegu olen mina kuningas, kes käsib, poob ja laseb. Aastal 2022 oleme tunnistajateks asjaolule, et räige massimõrv pannakse Euroopas toime me endi silme all ja reaalajas. On päris kummaline, kuidas vihkamine toodab vihkamist. Veel sõja alguses tundsime inimlikult teatud määral kaasa ka kahurilihana rindele saadetud Vene sõduritele, aga vaevalt meist keegi enam nende pärast muretseb. Pigem ootame kõik juba kasvavas tempos suurenevaid Vene armee kaotusnumbreid.
See sõda on selgelt ümber lükanud müüdi Vene armee võitmatusest. Motiveeritud ja hea varustusega sõjavägi teeb endiselt Vene armee elu väga valusaks. Seega tulejoonel suurt muret ei olegi. Täiesti teine on aga olukord tsiviilelanikkonna jaoks, sest Vene sõdur tapab, vägistab, varastab ja marodööritseb tööstuslikes mõõtmetes. Muretsema paneb omakorda asjaolu, et Butšas avanes apokalüptiliselt õudne vaatepilt pärast seda, kui Ukraina väed olid selle linna okupatsioonivägedest puhastanud, aga teame ju kõik, et Venemaa valduses on endiselt suured alad koos linnade, asulate ja küladega. Võib vaid ette kujutada, mis toimub hetkel neis paikades.
Ja ometi peab Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi läänelt iga päev paluma relvastust ja karmimaid sanktsioone. On juba klišeeks muutunud see mõttekäik, et Ukraina ei sõdi vaid enda eest, vaid kogu Euroopa eest. Veel enam – kaalul on kogu vaba maailma püsima jäämine. On juba praegu selgeid ilminguid, kus lääs ilmutab sõja suhtes teatud väsimusemärke ja nii mõnegi riigijuhi üks silm vaatab juba sõjakoldest mööda ja see töötab juba selgelt Venemaa kasuks. Just nimelt Venemaa, mitte ainult Putini, sest see sõda ei ole enam kaugeltki, nagu esmalt välja hüütud, Putini sõda. Seda toetab ja õigustab valdav osa venelasi nii Venemaal kui ka mujal maailmas. Tõsi, viimaste sündmuste taustal on ka lääneriikide juhid taas mõlemad silmad pööranud Ukraina poole ja teatud abi ja meetmed on taas laual. Kahju, et veenmiseks on vaja massihaudu ja laipadega kaetud tänavaid.
Kahjuks pole vaja probleeme vaid kaugelt Venemaalt otsida. Uhke EL-i ja NATO liige Ungari teeb oma värskelt tagasi valitud Viktor Orbaniga juba ette Euroopa lipu sisse suure augu. Suur sõltuvus Venemaa energiast ja soojad suhted Putiniga paneb sõjaõudusi kannatava Ukraina veelgi raskemasse olukorda, sest Orbani näol on Putinil olemas ikkagi selge käpiknukk, keda õigel ajal õigest nöörist tõmmata.
Aina valjemalt käib meediast läbi üks kuupäev – 9. mai. Kas see kuupäev saab olema siis suur ja uhke võidu kuulutamine ja sõja lõpp? Esimest kindlasti. Sõja lõpp – vaevalt. Silmagi pilgutamata jätkatakse oma rahvale ja maailmale lausvalede esitlemist sulatõena. Selles pole kahtlustki.
Lõpetuseks väike soovitus telefonioperaator Emmanuel Macronile. Selle asemel, et paluda Putinilt 5 korda päevas sõja lõpetamist, võiks anda talle hoopis adekvaatset infot sõjaolukorrast ja Vene armee totaalsest läbikukkumisest, sest iga kindral, kes seda teha püüab, jääb kadunuks või saab infarkti.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare