11.6 C
Rapla
Neljapäev, 26 mai 2022

Kukitemuki: Tänane noortekirjandus – palju raskeid teemasid, näpuotsaga müstikat ja lootust paremale homsele

Tallinna keskraamatukogu ja Eesti Noortekirjanduse Ühing korraldasid märtsis teist aastat noortekirjanduse hääletuse, kus Eesti noored vanuses 13-26 said valida möödunud aastal ilmunud noortekate seast oma lemmikud. Hääletusel olnud raamatutest lugesin läbi kümme, kuid kas nende hulgas on ka need, mida noored ise parimaks on hinnanud, selgub alles pärast selle artikli ilmumist.

Hääletuse tulemusena selguvad parim eesti autori romaan, parim tõlkeromaan ja ilusaim kaanepilt. Tulemused tehakse teatavaks 14. aprillil Tallinna keskraamatukogus noortekirjanduse päeval “Noor loeb”. Samal päeval saab alguse aasta lõpuni kestev “Noor loeb” lugemisväljakutse, mis toimub veebi vahendusel ja kuhu on oodatud osalema kõik huvilised üle kogu Eesti.

Eesti autorite romaane oli hääletusel 16. Mõni autor oli esindatud kahe raamatuga. Oli autoreid, kes on välja andnud juba mitu raamatut, kuid ka neid, kes alles oma kirjanikuteekonna alguses.

Reeli Reinaus “Rahel, Anders ja ajaaugud”

Kirjastus Ronk Ronk

Meie oma maakonna kirjanik Reinaus väärib küll suurt kummardust ja austust, kuna ta on ääretult viljakas kirjanik ja kirjutab erakordselt hästi. See raamat esitati ka Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadiks. Võib öelda, et just see raamat on ka põhjus, miks ma võtsin ülesande tutvuda tänase noortekirjandusega. Raamatu tutvustuses olev vihje kummalisele Nõidama koopale tekitas elevust (Märjamaal on ju Nõidama nõiakivi). Reinaus on muuhulgas ka folklorist ja mulle meeldib, kui ilukirjandusse on põimitud pärimuslugusid, mütoloogiat, vanu uskumusi.

Raamat räägib Rahelist, kes kuuldes, et ta vanemad lahutavad, põgeneb suvel linnast maale vanaema juurde. Seal peab ta hakkama saama oma kurbusega ja lapsepõlvesõpradega, kes on ajaga muutunud. Elu teevad aga huvitavaks metsast avastatud Nõidama koobas, mis on seotud ajarännuga, ning õnnetuse tagajärjel ratastooli jäänud Anders, kellesse Rahel armub.

Reinausi teksti on mõnus lugeda, jutt on sujuv, kohati leidub kerget huumorit ja iga vaba hetk oli tahe lugeda, et teada saada, mis edasi saab. Ühest küljest kajastab see hästi pereprobleeme, leppimist isa uue naisega, vanade sõpradega suhtlemise muutust ja esimest armumist, kuid minu jaoks on Raheli kõrval peategelaseks Nõidama koobas, mille kohta räägitakse hirmujutte seal kunagi kaduma läinud lastest. Raamatus vihjatakse ka saksa telesarjale “Dark”, mida raamatu läbi lugenutele soovitaks vaadata, sest see viib ajarännu teema hoopis uuele tasemele.

Raamat paneb mõtlema sellest, mis me elus on juhus, mis ettemääratus. Võib-olla mõned kohtumised ja juhtumised on meile saatusest määratud, olenemata sellest, milliseid tegusid või otsuseid me oma elus teeme. Ja muidugi need ajaaugud. Ehk tõesti saab teatud kohtades ajas rännata.

Reeli Reinaus “Äralubatud”

Kirjastus Ronk Ronk

Reinausi teine eelmisel aastal ilmunud noortekas, mis on mõeldud natuke vanematele kui esimene raamat, kätkeb endas samuti rahvapärimust ja saatusega seotud küsimusi. Tegemist on kõigist loetud raamatutest küll kõige paksemaga, kuid see oli niivõrd põnev, et oli kahe õhtuga läbi loetud.

Raamatu alguses tekitab segadust see, et tegelasi on korraga pildis palju. Vaikselt hakkab lugu aga end lahti kerima ja esialgu justkui tavalise noortekana, kus noored elavad oma tavapärast elu. Peategelased on Sixten ja Stefan, kes alguses ei tunne teineteist ega tea, milline kohutav saatus neid seob. Vaikselt läheb lugu aina karmimaks – kummalised mälupildid, joonistused koletistest, tapetud lemmikloomad. Mängu tulevad ka kahtlased ususektid ja kummalised riitused. Ühel hetkel saab selgeks, et Sixten ja Stefan on beebipõlves lahutatud kaksikvennad, kes on lubatud oma 18. sünnipäeval Saatanale ohverdada. Saatus tundub selline, millest pääsu justkui pole või õigemini on, kuid see on nii karm, et ei taha mõeldagi sellele. Kuid lahendus siiski saabub, ühe vana muinasjutu ja vene tüdruku kaudu.

Tegemist on teistmoodi noortekaga, mida julgen soojalt soovitada. Tekst on ladus ja paneb filmilindi peas käima. Põnevuse kõrval on oma koht armastusel ja peale peategelaste on ka kõrvaltegelased huvitavad karakterid. Samuti paneb raamat mõtlema, mis on üldse kurjus, kust see tuleb ja kui palju tõde meie rahvapärimuses ja muinasjuttudes tegelikult on.

Ketlin Priilinn “Ta ei teinud seda”

Kirjastus Tänapäev

Ühest küljest karm lugu – viieteistaastane Patricia kukub katuselt surnuks ja kõik arvavad, et see oli ensetapp, kuna tüdrukut kiusati koolis. Tema kooliõde Lilli aga ei usu seda, kuna põgusas jutuajamises Patriciaga nägi ta tema silmis elusädet ja rõõmsat ootusärevust, kui ta rääkis loomaarstiks õppimise soovidest. Koos sõpradega hakkab ta asja uurima, kandes saadud info ka politseile ette.

Natuke tekkis küsimus, kas politsei reaalselt laseks noortel sellist isetegevust teha või võtaks nende juttu üldse kuulda. Või kas noored päriselt oleks nii asjalikud uurijad. Raamatus on aga kõik võimalik, nii et noored saavadki teada, mis Patriciaga juhtus, ja ütleme nii, et sellist lahendust loole ei oleks osanud oodata.

Paralleelselt tõeotsingutega tegeleb aga Lilli ka oma isiklike probleemidega ja esimese armumisega. See armulugu toob raamatusse positiivse, lausa armsa noodi sisse ja rõõmustav on näha, et Priilinn on julgenud siin raamatus (nagu ka Rebeca Lindebergi krimisarjas, mis mulle väga meeldis) omavahel armuma panna kaks tüdrukut. See ebatraditsiooniline armulugu tekitab Lillil küll suure tüli oma emaga, kuid raamatu lõpp on helge, andes lootust, et ühel hetkel saab ema oma eelarvamustest lahti ja suudab näha, et igasugune armastus on ilus.

Loodetavasti paneb see raamat lugejat mõtlema sellele, kui palju kahju koolikiusamine tekitab, mismoodi seda ära hoida ja et samasooliste paaride suhted pole mingi tabuteema, mida varjata või häbeneda. Armastus on armastus.

Liina Vagula “Täiusliku elu hind”

Kirjastus Tänapäev

Me ei tea kunagi, kuidas meie öeldud sõnad või tehtud teod kedagi teist mõjutavad. Vagula raamat toob selle eriti teravalt esile, näidates, mis ühe koolikiusu ohvri mõttemaailmas toimub.

Raamat algab sellest, et peategelane Carolin leiab ennast tundmatust toast, kus ta on luku taga. Tema, kellel on alati kõik hästi, kellel on armastav poiss, toredad vanemad ja kes kuulub klassi popimate tüdrukute kampa, on mingil põhjusel röövitud. Aga miks? Leides voodimadratsi alt oma kunagise klassiõe Nele päeviku, hakkab lugu selginema, samuti annab vihjeid röövija ise. Saab selgeks, et kõik ei olegi Carolini elus nii täiuslik, kui esmapilgul tundub.

Selleks, et kuuluda poppide kampa, rikkus Carolin sõprussuhte Nelega, tüdrukuga, keda seesama popp tüdrukutepunt kiusas, ja seda päris karmilt. Tõeliselt valus oli lugeda, mismoodi käitutakse kellegagi, kes on teistsugune kui sa ise, tegelikult teda tundmata. Nele jaoks lõppes lugu kurvalt. Ainult päevik teadis tema tegelikke mõtteid, lõpuni välja.

Pärast raamatu lugemist tegi loetu mõneks ajaks mõtlikuks ja kurvaks, kuid esimese hooga ei jätnud väga sügavat muljet. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen aga just selle raamatu peale. Eks see inimrööv on natuke ebareaalne, kuid samas annab hästi edasi seda, et me ei tea, mis toimub teiste inimeste elus, kuidas me teisi mõjutame ja mida keegi on valmis oma lähedase nimel tegema.

Raamat ise on võrdlemisi õhuke ja kiiresti loetav, kuid sisu on raske. Kuigi kirjanik ise on öelnud, et ta ei taha, et tema raamatuid oleks kohustus lugeda, aga soojalt soovitada julgen küll. Ehk mõjub see mõnele noorele kui sahmakas külma vett näkku ja aitab ennetada kiusamist.

Heli Künnapas, Lille Roomets “Uus tüdruk”

Kirjastus Heli Kirjastus OÜ

Eesti Noortekirjanduse Ühing on algatanud uue noorteromaanide sarja “Viivuranna gümnaasium”, et rikastada noortekirjanduse teemavalikut ja tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka.

Tõesti, see raamat on puhtalt meelelahutuslik. Kerge ja kiire õhtune lugemine 11. klassi noorte elust ja tegemistest. Väiksesse Viivuranna gümnaasiumisse tuleb uus tüdruk, Emely, kes lööb kaardipaki sassi, ohustades Lola klassiliidri rolli ning pannes Mario oma senises armuelu valikus kahtlema. Kõige põnevam tegelane minu silmis on Rinaldo, gei, kellel on kaaslane olemas, kuid kelle eest ta varjab oma naiseks riietumise huvi. Millegipärast kujutasin Rinaldona ette Netflixi sarja “Sex Education” tegelast Ericut. Kuna seda noortesarja kirjutavad erinevad autorid, soovitaks kellelgi ette võtta Rinaldo ja tema lugu eraldi raamatuks vorpida.

Minu jaoks jäi selles raamatus puudu ühest suurest kandvast mõttest, mis mulle kohe raamatuga seostuks, kui ma selle peale mõtlen. Tekst on küll ladusalt kirjutatud ja hea lugeda, kuid peale tavapäraste noorte suhtedraamade pole midagi, mis meelde jääks. Natuke liiga lühikeseks jäi ka kogu lugu mu jaoks. Iseenesest on karakterid huvitavad ja kui edasi arendada kasvõi seda, milline on Rinaldo ja Lauri suhe või kuidas Emely oma vanglasse sattunud isaga läbisaamise taastab, siis oleks teosel rohkem jumet.

Katariina Libe “Ohverduste sügis”

Kirjastus Varrak

Kui hakkasin valima, milliseid noortekirjanduse raamatuid lugeda, avastasin, et RIKSWEBis näeb statistikast, millises vanuses inimesed enim vastavat raamatut loevad. Selle raamatu puhul leidsin, et kuigi see on kirjas kui noorteraamat, polnud tolleks ajaks alla 30-sed Raplamaal seda lugenudki.

Natuke keeruline on küll aru saada, millisele vanusegrupile see raamat suunatud on. See ripub nagu kahe maailma, noorte ja täiskasvanute vahel. Peategelane on varajases puberteedieas Olle, kelle perekond kolib linnast maale, väiksesse Küüru külla elama. Siingi on üks probleem, mis peategelast vaevab, koolikius, mis ongi põhjus, miks minnakse eemale rahu ja vaikust otsima. Pereema tabab aga ränk haigus ja samal ajal, kui ta oma elu eest võitleb, tekib pereisal suhe noore ja salapärase külakaunitari Hellaga, kes on loo teine minajutustaja.

Loo teeb aga huvitavaks pärimuslik pool – legend näkist, metsakoletisest ja saladuslikust soovide allikast. Kui mul lugedes pilt silme ees jooksis, oli see millegipärast mustvalge. Selles loos on midagi raskepärast, tumedat, kurba, maagilist ja painajalikku, mis jääb lugejat pikalt saatma. Millegi saamiseks tuleb midagi ohverdada ja vahel on need ohverdused nii kohutavalt karmid. Inimloomuse tumedam pool on aga millegipärast paeluvam kui ilus pool.

Esialgu tundus lugedes, et midagi jääb puudu, et võib-olla oleks võinud olla ka Olle vanemad minajutustajatena kohal, kuid võib-olla oleks see loo hoopis ära rikkunud. Peatükid olid lühikesed, kohati ehk isegi liiga lühikesed. Kuid lõpuks haagib see raamat end su külge ja viib aeg-ajalt mõtted unenäolistele radadele, uduse metsa rüppe, mõtlema kurjuse, vaba tahte, ohverduste ja naudingu peale.

Kaia Raudsepp “Lihtsalt ära jää üksi”

Kirjastus Tänapäev

Jällegi karmi sisuga raamat, mis õnneks lõpeb lootusrikka noodiga. 17-aastane peategelane Lydia on vägistamisohver. Üldse mitte lihtne teema, millest kirjutada, kuid samas nii hädavajalik, et need, kes selle läbi elanud, näeksid, kui oluline on mitte oma mõtete ja tunnetega üksi jääda. Lydial on küll raske juhtunust oma lähedastele rääkida, kuid rääkimine aitab ja tänu sellele jõutakse ka politseisse ja mees tabatakse.

Väga valus on lugeda, mida Lydia tundis, eriti kui tead, et sellised lood juhtuvadki päriselt ja mitte kusagil kaugel, vaid siinsamas. Sellised mehed, kes ei vääri isegi meheks nimetamist, teevad naiste ärakasutamisega karuteene kogu meessoole. Muidugi on väga armsaid ja toredaid mehi, kuid kui sa tead, et šokolaadikarbis on üks tükk puhast kõntsa, siis sa hoiad ju tervest karbist eemale.

Raamatus saadakse õnneks vägistaja kätte, kuid see karistus, mis ta saab ja mis ka päriselus saadakse, on kaugelt liiga väike selle eest, et ta kellegi hinge on katki teinud. Aeg, teraapia ja lähedaste toetus küll aitavad, kuid armid jäävad alatiseks.

Natuke on kritiseeritud seda, kuidas vägistaja raamatus kätte saadakse. Oma viimaseks ohvriks valib ta tüdruku, kes on võitluskunste õppinud ja saab mehest jagu. Minu arust see kriitika, et olgu naine ükskõik kui osav, on mees massiga alati üle, ei päde. Küllalt on naisi, kes sekunditega teevad ka väga suurte lihastega mehele tuule alla.

Tean, et kritiseeritud on ka naabripoissi Lucast, kes tabab esimesena ära, mis Lydiaga juhtunud on, tahab talle toeks olla, kuid olles temasse armunud, suudleb teda liiga vara pärast juhtunut. Päriselt ei ole selline olukord tõesti õige, tüdrukule peab rohkem aega andma, kuid mulle Lucas tegelasena siiski meeldis. Ta tundus olevat just selline poiss, keda kõik tüdrukud oma ellu vajaksid – armas, tähelepanelik ja usaldusväärne.

Merilin Paas-Loeza “Mida silmad ei näe”

Kirjastus Tänapäev

Tõeliselt hea ajaviite noortekas, kus on põnevust, märulit, saladusi, kaotusvalu, elulisi probleeme, sõprust ja lootust. Lugu saab alguse sellest, et lootustandev pianist Hanneli kaotab autoõnnetuses oma ema. Pärast seda väiksesse Tuhakõrva linnakesse kolides, kus ta isa üles kasvas, sõbruneb ta 9. klassis koolikaaslase Agnesega, kelle elu pole alkohoolikust ema tõttu eriti hea ja teda ka kiusatakse selle pärast, et ta ei ole nii heal elujärjel kui teised tema klassis. Agnes on tubli ja käib kooli kõrvalt tööl, et arved makstud saaks. Korraks tundub, et ema saab ka oma elu joonde, hakkab tööl käima ja suudab kaine püsida, kuni minevikusaladused tuletatakse meelde ja kõik langeb veel suuremasse auku.

Hanneli elu on Agnese omaga võrreldes küll parem, vaikselt suudab ta leinaga toime tulla ja leiab ka tee muusika juurde tagasi, kuigi arvas, et ei suuda enam kunagi klaverit mängida. Mõlemad tüdrukud on oma murede ja probleemidega, kuid leiavad siiski ühise keele, millele oma sõprus rajada. Sõpruse tähtsus ongi mu silmis selle raamatu kõige olulisem märksõna.

Muidugi meeldisid mulle ka saladused ja põnevus, mis lõpuks eriti üllatava lõpu sai.

Eks norida võiks, et oleks tahtnud näiteks Hanneli isa rohkem pildis näha ja miks kohalik lastekaitse midagi ei teinud, et Agnest aidata. Kõik teadsid ju, kui kehvades oludes ta elab. Kuid ilmselt on ka päriselus neid lugusid, kus nähakse, kuid siiski ei reageerita. Või nähakse ja antakse sellele vale hinnang, kuna ei teata, mis lugu seal taga on.

Raamatu lõpp on õnnelik, mõlemad tüdrukud saavad Tallinnasse gümnaasiumisse sisse ja tulevik on lootusrikas. Kuna see on Paas-Loeza esimene raamat, võiks järgmine ehk kajastada seda, mis elu tüdrukud linnas elama hakkavad. Praeguses raamatus mingeid armudraamasid ei olnud (õnneks, kerge üledoos oli sellest juba), kuid järgmises võiks armastus ka sees olla.

Kristi Piiper “Tinderikooma”

Kirjastus Tänapäev

Nii paljud noortekad on täis raskeid ja keerulisi teemasid, mida tuleb küll kajastada, kuid see raamat oli oma naljade ja kergemate teemadega justkui palsam hingele. Kuidagi lihtne oli peategelase Mari Johannaga suhestuda ja ta on kõigist loetud noortekate tegelastest üks mu lemmikuid oma oskusega enda üle naerda ja olukordi huumoriga kirjeldada. Kui ma oleks praegu temavanune noor, kes läheb ülikooli ja peaks päevikut või blogi, siis oleks mu sisemonoloogid suhteliselt sarnased tema omadega.

Mari Johanna on maalt linna tulnud ülikoolis alustav noor, kes juba enne kooli algust saab tunda suhtevalu ja selle leevendamiseks ja kättemaksuks otsustab leida uue kaaslase Tinderist. Natuke naljakas on lugeda noore tüdruku hala, kuidas esimene armumine oli tema elu armastus ja kuidas ta teda igatseb. Kuid tuletades meelde enda noorust, siis sel ajal ollaksegi naiivne.

Sisse on toodud ka vaimse tervise mure, peategelasel on ärevushäire, kuid natuke küsimusi tekitab, kas ärevushäirega inimene tõesti suudab nii kergesti kohtingutele minna. Ja tekkis ka küsimus, kas tõesti käib noortel tinderdamine niimoodi, et väga juttu ei ole, kohe minnakse juba kohtingule? Kuidagi liiga kergesti käis Mari Johannal ka see, et ühel hetkel otsustas ta, et äkki tal poistega ei vea, peaks ehk hoopis tüdrukuid vaatama, ja käis ka kahel kohtingul tüdrukutega. Pärast seda sai Mari Johanna aru, et talle siiski meeldivad poisid.

Selliseid veidraid ja koomilisi Tinderi kohtingukogemusi nagu peategelasel, on ilmselt paljudel, kuid tõelisi pärleid, keda hoida, leidub seal harva. Mari Johannal vedas, ühe sellise ta leidis. Peale oma suhete tuleb tal vahepeal tegeleda ka oma vanematega, õigemini emaga, kes pärast tütre kodunt lahkumist ei oska kuidagi olla ja natuke liiga sügavalt vaimsusesse sukeldub.

Marilyn Jurman „Mul hakkasid päevad“

Kirjastus Marilyn Jurman

Jälle üks raske lugemine, eriti kui arvestada, et peategelased olid 14-15-aastased ja nad puutusid kokku nii paljude keeruliste teemadega – seksuaalne ärakasutamine, narkootikumid, probleemid vanematega, kiusamine, depressioon, enda keha aktsepteerimine, söömishäired, lähedase surm, alkoholism, keelatud suhe, samasoolised suhted, abort, petmine, lahkuminek. Kohati oli seda kõike liiga palju, et ma jõuaks seedida. Kui muidu oli enamik noortekaid sellised ühe-kahe õhtu lugemised, siis seda ma lugesin väikeste juppide haaval. Vahepeal mõtlesin, kas tõesti on noorte elu nii pekkis ja selliseid probleeme täis? Nad on nii noored ju veel!

Kõigi tegelaste puhul toob autor välja ka tema loo, põhjused, miks ta on just selline, nagu ta on. Ühest küljest oleks soovinud, et tegelasi ja nende muresid oleks vähem, et saaks paremini keskenduda, kuid samas oli see hea läbilõige praktiliselt kõigest, millega noor võib kokku puutuda. Peategelane Susanna Maria jõuab raamatu lõpuks ka arusaamiseni, et tal ei ole vaja suhet kellegagi, esmalt tuleb iseendaga tuttavaks ja sõbraks saada. Et kellegi teise kaudu iseenda ja oma väärtuse otsimine ei ole õige tee, on õppetund, mida paljud täiskasvanudki pole selgeks saanud.

 

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised