8.8 C
Rapla
Laupäev, 13 apr. 2024
PersoonAbipolitseiniku töö ulatub puhumisreididest lähisuhtevägivallani

Abipolitseiniku töö ulatub puhumisreididest lähisuhtevägivallani

Põhjuseid, miks inimesed abipolitseinikuks hakkavad, võib olla mitmeid. Kristo Kuusmann (37) ütles otse, et tema läks otsima väljakutseid ja põnevust. Seda on ta sealt ka leidnud. Kõige igavam vahetus on tema sõnul see, kui ühtegi väljakutset ei ole ning ühelegi sündmusele reageerida ei tule. Seetõttu valibki ta teadlikult 12 tunni pikkuse vahetuse reede öösel vastu laupäeva. Siis võib olla veendunud, et midagi sünnib ja kuskile politseipatrulli oodatakse.

Abipolitseinik ei kuulu politseiametnike koosseisu. Ta osaleb oma vabast ajast ning vabatahtlikult erinevates politseivaldkondade tegevustes seaduses sätestatud alustel ja korras, selle eest tasu saamata. Kuusmann on seda teinud viimased 17 aastat. Abipolitseinikuks hakkas ta aastal 2005. Ühest küljest on see pikk aeg, kuid samas läinud ka kiiresti. Muudatusi on toimunud mitmesuguseid. Esimese näitena tõi Kuusmann välja, et võrreldes algusaegadega on paremaks läinud abipolitseinikele antud varustus. Kuid veel suurem muudatus on olnud inimeste suhtumises politseisse.
Lihtne näide: aastate jooksul on tunduvalt vähemaks jäänud politseiametniku eest ärajooksmist. Kümmekond aastat tagasi oli see tavapärane. Kuusmann on küll ja küll pidanud näitama oma kiirust, et põgenejat kätte saada. Aga suures osas jäävad need olukorrad aastate taha.
“Ärajooksmist on väheseks jäänud. Inimesed on aru saanud, et politsei ei ole karistav organisatsioon. Kui mina alustasin, tuli igas vahetuses kümme korda kellelegi järele joosta. Nende seas oli ka kaineid täiskasvanud inimesi. Nii kui politseiautot nähti, joosti pigem kohe ära. Instinktist tuli järele joosta,” rääkis Kuusmann.
Põhjendusi, miks inimesed ära jooksid, kuulsid politseiametnikud mitmesuguseid. Näiteks põhjendati sellist käitumist helkuri puudumisega. Äkki saan trahvi? Tavapärane oli ka see, et kui käidi kontrollimas mõnda peokohta, panid esimesena plehku alaealised. Kuusmann on küllaltki heas füüsilises vormis, peabki olema. Ta ütles, et tema eest on aastate jooksul saanud plagama kolm inimest. Ülejäänud on ta kinni püüdnud. “Ühel hetkel said inimesed aru, et ära joosta pole mõtet. Kui ma näengi suitsetavat alaealist ja jooksen talle järele, siis mida ma talle abipolitseinikuna ikka teen? (Abi)politseiniku eesmärk ei ole trahvi teha. Minu eesmärk on temaga rääkida, selgitada, mida ta valesti tegi. Ja vastavalt vajadusele otsustab politseinik edasised toimingud,“ rääkis Kuusmann.

Täiskuu
Nii mõnigi kolleeg on vihjanud, et Kuusmann käitub inimestega liiga viisakalt. See etteheide võib kõlada mõneti kummaliselt, ent Kuusmann ütles, et ta võtab selle omaks. Kogemus näitab, et rahulikult ja sõbralikult suheldes jõuab kaugemale kui üleolevalt ja liiga ametlikult suheldes.
“On olnud selliseid olukordi, kus me peatame rutiinse kontrolli käigus auto ja tagaistmel hakkavad lapsed nutma, et ärge viige minu emmet või issit vangi. See on absurdne. Kui lapsed autos ei ole turvavööga kinnitatud, ei ole minu eesmärk teha trahvi, vaid selgitada, miks peavad kõik reisijad olema sõidu ajal korrektselt kinnitatud,” rääkis Kuusmann.
Ta lisas, et oluline on sealjuures jälgida, et turvavöö ei läheks üle lapse kaela. Isegi viiekümne kilomeetrise tunnikiiruse juures juhtunud õnnetuse puhul tekitaks see kaelale lõikehaava.
Oma aja jooksul abipolitseinikuna on Kuusmann näinud mitmeid võikaid pilte, ent kõige hullemad on need, kus kannatajaks on laps. “Need pildid on jubedad. Olen näinud, kuidas auto on käinud üle katuse, laps on välja kukkunud ja auto veereb üle lapse. Ükski lapsevanem ei taha midagi sellist näha,” rääkis Kuusmann.
Abipolitseinik ollakse oma igapäevaste tööde ja tegemiste ning perekonna kõrvalt. Aega on inimestel niigi vähe. Kuidas jõuab siis veel vabatahtlikuna korda hoida? Kuusmann ütles, et 2021. aasta oli tema jaoks politseitöös koroonapiirangute tõttu rahulikum periood. Väljas käis ta 64 töötundi. Rekordaastatel on ta üles näidanud hoopis suuremat aktiivsust. Nii näiteks on ta olnud aasta jooksul hõivatud ka 450 ja 600 tundi. Kui võtta aluseks viimane number ehk 600 tundi aastas, siis näitab kiire arvutus, et see teeb kokku tervelt 25 ööpäeva. Peaaegu kuu aega!
Oma lemmikuks peab ta vahetusi reede öösel vastu laupäeva. Nagu arvata võib, kipubki see aeg olema kõige tihedam. Siis on liikvel palju pidutsejaid ning see toob kaasa ka erinevaid väljakutseid. Oma panuse annab ka see, kui väljas on täiskuu või parajasti on olnud palgapäev. Huvitav on see, mis puudutab täiskuud. Ka politseiametnikud ning isegi kiirabi on öelnud, et väljakutsete arv tõuseb just sel ajal. Seda kinnitab ka Kuusmanni kogemus. “Siis on inimesi väljas palju rohkem. Kui on täiskuu ja on olnud palgapäev, juhtub igasuguseid veidraid asju,” rääkis Kuusmann.
Üks osa abipolitseiniku tööst on ka osalemine puhumisreididel. Alkoholijoobes autojuhid on politseile jätkuvalt üheks mureallikaks. Viimati aitas Kuusmann puhumisreidi läbi viia reede, 15. aprilli õhtul Märjamaa ristis Pärnu maanteel. Kokku oli tookord 860 puhumist ning alkoholijoobes oli neist üks juht. Kuid kontrollitud juhtide puhul esines teisi probleeme. Näiteks oli mõnel juhil turvavöö lahti või siis oli probleeme tuledega. Üks “mersumees” oli pannud turvavöö kinni oma selja tagant, et auto tuututama ei hakkaks. Samuti peatati üks perekond, kelle auto tagaistmel olid lapsed lahtise turvavööga. Soome juhiloaga isal oli arusaam, et kui lapsed söövad parasjagu, siis ei pea turvavöö kinni olema. Tegelikult peab küll.
Inglise keeles said kõik jutud kenasti räägitud. Kui vaja, saab Kuusmann hakkama ka rootsi keelega. Küll aga võib tekkida probleeme vene keelega, sest see ei saanud koolipõlves selgeks isegi mitte konarlikult.

Igapäevatöö plekksepana
Saladus pole ka see, et omajagu väljakutseid tuleneb sellest, et inimesed liialdavad alkoholi tarvitamisega. Neid olukordi on julgelt üle poole kõigist väljakutsetest. Geograafilises mõttes tuleb siinsetel politseinikel ja abipolitseinikel reageerida Rapla maakonna piires toimuvatele väljakutsetele. Kui on vaja sõita ühest maakonna otsast teise, näiteks Vahastust Vigalasse (79 km), võetakse ka see sõit ette. Kuusmann ütles, et ta eelistab panustada korrakaitsesse oma kodukandi lähedal.
Kristo Kuusmann on pärit Keavast ning lõpetanud Kehtna põhikooli. Politseitööd on ta kõrvalt näinud juba lapsena, sest politseinikuna töötas tema ema. Tundub, et sellel oli suur mõju, sest lisaks Kristole on abipolitseinik ka tema noorem vend. “Käisin Kehtna põhikoolis, pärast algklasse ei kulgenud minu õpingud just kõige eeskujulikumalt. Pärast seitsmendat klassi olin pigem paharet, kes käis ikka kord nädalas direktori juures aru andmas (ja kohvi joomas). Õnneks nägi direktorihärra minus rohkem potentsiaali ja suure tõenäosusega tänu temale sain ka põhikooli lõpetatud. Seda küll väikese viitega, sest üheksanda klassi tunnistuse sain kätte alles uue kooliaasta alguses,” rääkis ta enda kohta.
Edasi viis elutee teda õppima pealinna, kus ta lõpetas Tallinna Sidekooli (praeguse nimega Tallinna Polütehnikum). Koolipingis istumine oli noormehele küll vastukarva, ent haridus sai omandatud ning kaks aastat ka trükkalina töötatud. Praegu jagab ta oma elu ja aega Eesti ning Rootsi vahel. Leiba teenib ta katuse- ja plekitöödega, mida ta teeb oma perefirmas. Just seetõttu tulebki osa aega veeta Rootsis, sest enamik objekte asub seal.
“Katuse- ja plekitööd pakuvad tihti väljakutseid ja puudub oht, et töö muutub rutiinseks. Teeme katuseid, mis kestavad põlvest põlve. Vähe on järele jäänud inimesi, kes suudavad teha katuseid, mis on ka tegelikult veekindlad. Täpsemalt öeldes, teeme valtsplekk-katuseid ja töid, mis nõuavad nii kvaliteeti kui ka mittestandardseid lahendusi. Kui keegi ütleb, et seda ei ole võimalik teha, siis on mul justkui kohustus tõestada vastupidist,” rääkis Kuusmann oma töö kohta.

***

Meeldejäävad lood patrullidest

Jutustab Kristo Kuusmann: Olime Rapla linnas, oli jaanipäevaeelne aeg. Juba eemalt kuulsime, kuidas auto kiirendab. Mõõtsime paarimehega kiiruse ära ja tulemus oli 78 kilomeetrit tunnis, viiekümne alas. Pidasime auto kinni, tümps käis sees. Rääkisime rahulikult ja viisakalt. Ütlesin juhile, et me mõõtsime teie kiiruseks 78 kilomeetrit tunnis. Eeldasin, et selle peale tuleb vabandus või selgitus, et ta ei näinud spidomeetrit või kiirustas sõpradele peole järele vms. Igal juhul ma ootasin vabandust. Selle asemel ütles roolis istunud tüdruk: “Sellise autoga ei saagi rahulikult sõita.” Mingi võimsa mootoriga auto see igaljuhul oli.
Läks paar sekundit aega, et ennast ümber häälestada. Palusin dokumente ning läksin politseiauto poole, kui juht ütles: “Mis siis nüüd? Kas teete trahvi?” Ta ei tundnud üldse, et oleks midagi valesti teinud. Paraku on mõned autojuhid endiselt sellise suhtumisega, kuid õnneks on seda viimasel aja vähemaks jäänud.
On ette tulnud ka juhtum, kus kinnipeetud noor autojuht karjub, et kas sa ei tea, kes mu isa on? Üks selline oli alaealine poiss, kes oli alkoholi tarvitamise tunnustega ja käitus agressiivselt. “Kas te ei tea, kes mu isa on? Te olete kõik hommikuks lahti lastud,” karjus ta.
Viisime ta jaoskonda. Tund või kaks läks mööda, enne kui ta rahulikumalt käituma hakkas. Selle aja peale oli isa talle Tallinnast järele jõudnud. Isa saabus kohale hommikumantlis ja ei olnud just eriti õnnelik, et pidi keset ööd poisile selliste probleemide pärast järele tulema.
Isa suhtus politsei töösse pigem positiivselt ega käitunud poisi kirjelduste kohaselt. Poisski muutus isa saabumisel politsei suhtes märksa sõbralikumaks ega näidanud üles soovi oma isaga kohe kaasa minna.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare