Juhtkiri: Sõja hind tuleb meil ühiselt kinni maksta

Kasvavad majandusprobleemid, kas või näiteks ootamatult pooleli jäänud Kaiu kooli ehitus, sunnivad mõtlema põhjustele. Kusjuures väga kerge on öelda, et kogu süü lasub majandusorganisatsioonil ja tellijal, antud juhul siis ehitajal ja vallal. Hoopis raskem on mõista neid, kes on hätta sattunud.
Venelaste sissetung Ukrainasse, sellest tingitud energia ja materjalide järsk hinnatõus ning tööjõukulude kasv paneb sõjas olevate riikide majandused paratamatult proovile. Ja sõjas oleme ju praktiliselt kõik. Vähemalt kõik need riigid, mis on kaasa läinud erinevate sanktsioonide kehtestamise poliitikaga ja/või on toetanud ukrainlasi relvastuse ja muu vajalikuga. Nii ongi see samahästi ka meie sõda, kuigi vahetu lahingutegevus on kusagil kaugel.
Igasugune sõda nõuab meeletut ressurssi. Ja paratamatult tuleb täiendavad kulud meil endal kinni maksta. Seda siis ka oma heaolu ja mugavuse arvelt. Samas eeldame (kui vaja, siis ka nõuame valjult!), et kõige selle juures ei tohi kannatada meie elukvaliteedi standardid. Ja individuaalse taluvuspiiri ületamise järel hakkame agaralt süüdlasi otsima. Paneme näiteks ehitusorganisatsiooni juhi nime ette sõna alatu ja nõuame karmi karistamist. Selle juures ei mõtle me alati, et välismõjudest tingitud üleüldises hinnamaratonis on mõne üksiku võitja kõrval kõik ülejäänud kaotajad.
Värsked valusad kogemused on koroonaajast võtta. Siis kogunes ka inimesi, kes karjusid, ropendasid ja poosid plakatitel neid, kes nende suva järgi tundusid süüdlased olevat.
Oleks hea, kui nüüd oleks meie kollektiivne valulävi kõrgem, sest tegelikult on raskustesse sattunud ehitusorganisatsioonid alles pungad. Sõja kestes peame kõik olema valmis vöö pingutamiseks ja tõeliste „õite” puhkemiseks. Ega me oskagi praegu endale ette kujutada, kuidas nõrgemad majandused suudavad sellele survele vastu panna, kui sõda peaks enam-vähem sama intensiivsusega pikemalt jätkuma.