Südamelt ära: Lastest, toetustest ja kinnisvarast

Lastetoetuste tõstmise eelnõu on valitsuse viinud sellisesse seisu, mis ilmselt lõpeb koalitsiooni lagunemisega. Ei ole kahtlustki selles, et lastetoetusi on vaja tõsta, kuna viimased numbrid, mis just nüüd mai lõpus tulid, näitavad, et Euroopa riikidest on Eestis hinnakasv kõrgeim ja toetus aitaks selle mõjusid leevendada. Praegu pole aga selget vastust, kust see raha toetusteks täpselt tuleks. Poole silmaga seda teemat jälgides on aga silma jäänud mõned valupunktid, millest väga ei räägita.
Esiteks üksikvanema toetus, mis on aastaid püsinud 19,18 euro juures ja selle tõstmist praegu arutlusel ei ole. Sel teemal on viimastel nädalatel küll sõnavõtjaid palju olnud ja eriti on kommenteeritud sotsiaalministeeriumi kommunikatsioonijuhi Karin Veskimäe ütlemist, et ei saa oodata, et riik peaks toetama neid, kes on teadlikult teinud valiku olla üksikvanem. Kuid iga lugu on erinev, et miks ei saa või ei taheta sünnitunnistusele isa nime panna. Sel teemal on kirjutanud hea artikli, õigemini kommentaari Karoliina Vasli: „Paljud vaprad emad on poliitikute meelest paariad. Miks on üksikvanema toetus endiselt naeruväärselt väike?”. Soovitan lugeda.
Teine grupp, kes on laste teema puhul kõrvale jäetud, on puudega laste vanemad, õigemini, üldjuhul emad. Raske puudega laste vanematest on koos vaid kolmandik ja üldjuhul jääb lapse kasvatamine ikka ema õlule. (Soovituslik lugemine: Katariina Libe „Erivajadusega laste emad: raske puudega laste vanematest on koos vaid kolmandik”). Raske puudega lapse kõrvalt tööl käia ja suuta enda vaimset tasakaalu hoida on ülimalt keeruline. Milleski peab järele andma ja sageli on selleks töö, kuna lapse heaolu on tähtsam. Rahaliselt on aga siis keerulisem toime tulla ja praegune hooldajatoetuste süsteem ei ole väga abiks, kuna summa olenevalt puude astmest ja elukohast on 30-100 eurot kuus. See on kindlasti koht, mis vajab lisarahastust.
Üks põhjendus, miks tahetakse lastetoetusi suurendada, on soov sellega iivet tõsta. Natukene see ehk tõesti sellele kaasa aitab, kuid ma kaldun arvama, et ajal, kui maailm on nii ebastabiilne ja kunagi ei tea, mida homne toob, jääb see tõus marginaalseks. Laste jaoks on vaja turvalist keskkonda ja üks osa sellest on oma kodu. Seda teemat on pikemalt lahanud Lauri Läänemets artiklis „Oma kodust ei tohi saada luksus, eluaseme kriisi tuleb lahendama hakata” (vaata lk 12). Üks põhjustest, miks piirdutakse 1-2 lapsega, on ka see, et lihtsalt pole võimalik soetada suuremat kodu. Ideaalis vajavad lapsed kasvamiseks ruumi, õhku ja avarust, mitte paneelmaja pisitillukest korterit. Praegune seis ehitusturul aga on selline, et korterite ostmiseks antakse laenu, eramaja ehitamiseks või ostuks on aga palju raskem rahalist abi saada. Hinnatõus on toonud kaasa ka selle, et korterid muutuvad väiksemaks – järgmisel aastal valmiv kolmetoaline saab olema ruutmeetritelt pisem, kui praegune kolmetoaline (lugemissoovitus: Gerli Ramler „Tartus lähevad hetkel kõik korterid kaubaks”). Peale selle, et kodu ehitada on raske, kui rahakotti puuga seljas pole, valitseb tühjus ka üüriturul, eriti väikelinnades ja asulates. Üürikorteri või -maja leidmiseks on vaja häid tutvusi, kinnisvaraportaalid on üldjuhul tühjad. Võimalusi, kuidas riik saaks aidata, et oma (üüri)kodu omamine ei muutuks luksuseks, on mitmeid, kuid kas, kuidas ja millal need teostuvad, näitab vaid tulevik.
Vastukaaluks eeltoodule on inimesi, kellel on raha ja kes ehitavad elu eest suuri ja luksuslikke villasid (Kristiina Kostab „Eesti rikkad on hakanud Hollywoodi stiilis villasid ehitama”). Milleks, kellele ja kui tulus see on, on omaette küsimus. Nii mõnelgi sellisel rikkuril tasuks aga ehk teha suunamuutus, investeerida üürikorterite ja -majade rajamisse/renoveerimisse, mis edaspidi stabiilselt sisse tooks ja laseks üüriturul otsijatel natuke rahulikumalt hingata. Win-win olukord mõlema poole jaoks.