19.4 C
Rapla
Teisipäev, 9 aug. 2022
spot_img

Südamelt ära: A mis sa säält folgilt otsid?

Viljandi pärimusmuusika festival, rahvakeeli tuntud kui lihtsalt Viljandi folk on selleks korraks taas läbi. Järjekorras oli see juba 29. festival. Mis on aga see, mis ikka jälle tõmbab folgile? Ma ei tea, kui hästi ma seda teemat lahkama sobin, kuna õigete folgihuntide kõrval olen ma ikka täitsa titt alles, aga proovin siiski mõned asjad südamelt ära öelda.

Esimene põhjus on kindlasti muusika ise. Kuigi mu enda kogemused folkimisega piirduvad vaid nelja aastaga, olen saanud selle ajaga mõned lemmikud, kes on kas juba aastaid lemmikud või just äsja selleks saanud. Näiteks meenub välismaistest kohe Soome lõõtspillimängija Antti Paalanen, venelaste Otava Yo ja tänavusel folgil esinenud Gangar Norrast ning Geneza Ukrainast. Eesti omadest on Viljandi folk olnud see koht, kus esimest korda kuulsin Rüüti, Puuluupi ja Trad. Attacki!. Puuluubi puhul on imelik küll mõelda, et esimest korda, kui ma neid kuulsin, ei meeldinud nad mulle, liiga veider tundus nende muusika. Kuid nüüd on see veidrus just see, mis mulle tohutult meeldib nende juures. Rüüdi muusikasse armusin hetkega, aga mõni artist vajab natuke rohkem aega, et südame külge kasvada.

Muusika puhul ei saa üle ega ümber ka spontaansetest esinemistest, mis folgi ajal tekivad. Mõni neist on isegi ägedam kui päris kontserdid. Spontaansus ja vooluga kaasaminemine teevadki iga folgi eriliseks ja omanäoliseks.

Teine põhjus, miks ma folgil käin, on melu, mis sellega kaasneb. Kuigi ma ise ei ole päris selline, kes lemmikbändidele kaasa kargleb ja laulab, meeldib mulle vaadata, kuidas teised seda teevad. Need hetked, kui terve publik ühises rütmis, näpud püsti muusikataktis kaasa õõtsuvad ja tunduvad laulude sõnu isegi paremini teadvat, kui muusikud ise, on erakordselt võimsad. Nii äge on näha, kuidas muusika seob omavahel erinevaid põlvkondi.

Näiteks Zetode (kes on nii kaua folgil käinud, kui ansambel eksisteerinud on, ehk 20 aastat) laulude saatel möödus minu teismeea lõpp ja nüüd laulavad praegused teismelised neile samadele lauludele kaasa. Kui ikka terve Kirsimäel olev rahvahulk laulab ühiselt kaasa loo “Kergotamine” refrääni “Kes kes kergolõ, kes kergo jalalõ, Kergo jalg katski, latsõl pää lahki”, tõmbab see ikka väikse nostalgipisara silmanurka küll.

Kolmas põhjus on inimesed. Alati näeb folgil tuttavaid nägusid, nende hulgas ka teretuttavaid ja kuna Viljandi on mu sünnilinn ja lühikest aega kodu olnud, kohtab seal alati ka mõnda sugulast, kellega muul ajal väga kokku ei trehvagi.

Folk on ka seepärast tore, et kus mujal juhtub näiteks see, et Evelin Samuel istub su kõrvale pingile, nagu mul sel aastal juhtus. Lisaks meeldib mulle vaadata inimesi, kes oma riietusega silma paistavad. Folgi algusaegadel olevat küll olnud palju rohkem neid, kes reaalselt nägid vaeva, et leida ja kombineerida endale mingi eriti äge folgiriietus, kuid erilise välimusega folkijaid, kellest eeskuju võtta, on ka tänases ajas.

Neljas põhjus on kõik see, mis jääb väljapoole kontserte. Näiteks käsitööala on koht, kust lihtsalt peab läbi käima, isegi kui midagi ise ei meisterda, on see koht inspireeriv ja ajaga on nii mõnedki seal osalevad käsitöömeistrid tänu Käsitöölase toimetamisele saanud tuttavateks.

Viies põhjus on Viljandi linn ise. Isegi need, kellel muidu ei ole Viljandiga mingit seost, ütlevad, et see koht on ääretult kodune ja oma. Folgi ajal on tajuda seal ka mingit erilist energiat, mida ei oskagi sõnadesse panna. Mõneks päevaks saab folgil unustada oma argimured ja lasta end lihtsalt üllatada muusika, naljade, heade maitsete ja vahvate kohtumistega.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised