Mari Tammar
Sellesuvisest Viljandi pärimusmuusika festivalist on küll juba kuu möödas, ent mõtteainet andiski seekordne festival pikemaks. Järjekorras 29. folgipidu koondus teema alla “Juured ja ladvad” ja ehkki see pealkiri annab tõlgendamiseks mitmeid võimalusi, tõsteti seekord esile noori.
Kui mina esimest korda teemat “Juured ja ladvad” kuulsin, mõtlesin kohe, et ohoo, seekordne folk on pühendatud põlvkondadevahelisele sidemele. Kujutasin juba vaimusilmas ette, et programmipealik Tarmo Noormaa nopib nii meilt kui ka mujalt välja pereansambleid või muid sarnaseid kooslusi, kus eri põlvkondade esindajad üheskoos musitseerivad.
Arvasin, et võib-olla tuuakse lavale isegi mõned suuremad kogukonnaorkestrid sellistest kultuuriruumidest, kus juba harjumuspäraselt pisikesed põnnid kõrvuti hallide habemetega pilli mängivad. Kui aga põhjalikumalt programmiga tutvusin, pidin tõdema, et juured ja ladvad ajavad oma asju eraldi. On hulgaliselt noorteansambleid ja siis mõned vanemad muusikud, kes on omaette mingiteks projektkooslusteks kokku tulnud.
Kui siis folgipealik Ando Kiviberg festivali avamisel lavalt maha hõikas, et selleaastane folk on pühendatud noortele, kes kirglikult armastavad pärimusmuusikat, sain alles aru, kuhu selle pealkirjaga rihitud on – juured ja ladvad kohtuvad ülekantud tähenduses muusika kaudu. Ladvad on seejuures noored ja juured on pärimus.
