1972. aastal Rapla keskkooli 1. a klassis alustanud ning 1983. aastal keskkooli lõputunnistuseni jõudnud korraldasid 27. augustil omalaadse kärgklassikokkutuleku. Sinna olid oodatud kõik 47, kes 11 aasta jooksul nende klassis lühemat või pikemat aega käinud ning seniajani elus. 16 neist olid klassis algusest kuni lõpuni. A-klassis alustas lausa 36 õpilast ning lõpetamisel oli neid 25.
Kokkutulekule tuli umbes 20 inimest, nende seas ka esimene klassijuhataja Ülle Sepp. Päeva jooksul kohaletulnute arv muutus, mõni lahkus varem, mõni tuli hiljem juurde. Enamik klassikaaslastest on elupaiga valikul truuks jäänud Põhja-Eestile ehk Rapla- ja Harjumaale. Kuid kohaletulnute seas oli ka kaugemalt tulijaid, näiteks kokkutuleku peakorraldaja Aivar Paidla tuli kohale Belgiast.
Kokku saadi kunagise algklasside maja juures, kus nüüd asub riigigümnaasium. Kooli uutes ja vanades ruumides tegi ekskursiooni üks klassikaaslastest Katrin Villard, kes on riigigümnaasiumis inglise keele õpetaja.
Uues osas pakkus enim kõneainet see, kuidas kool tänasel päeval toimib, vanas osas meenutati aga seda, millise õpetaja klass kuskil asus ja kuidas ruumide paiknemine ajaga muutunud on.
Vanasse algklasside majja siseneti uuest osast keldri kaudu, kus vanasti oli riietehoid, nüüd aga tegutseb õpilasomavalitsus. Nii mõnigi õhkas, et selles armsaks saanud majas valitseb ikka õige kooli lõhn.
Klassides liikudes meenutati ka seda, kuidas enim said riielda ikka õpetajate endi lapsed, isegi kõige väiksemate tegude eest. Osa õpetajate pragamine elati üle, kuid nii mõnigi meenutas, et mõne õpetaja hääl oli juba selline, mille peale oleks tahtnud püksid täis teha.
Esko Lainväe, kelle ema oli samuti õpetaja, meenutas, kuidas ta kord esimesel korrusel aknast alla hüppamise eest veeti krattipidi õpetajate tuppa (kus nüüd Katrini keeleklass asub) ema ootama, kes koolimaja teisest otsast kohale tuli.
Eskol oli teisigi huvitavaid juhtumeid. Näiteks väga selgelt on tal meeles, kui esimeses klassis tuli õpilastel aiatöid teha ja klassivenna Koit Kolgiga kõrvuti, hargid käes, tööd ka tehti, kuid see ei sujunud väga hästi. Ühel hetkel ütles Koit: „Ah, ma ei viitsi!” ja lõi hargi maasse, kuid nii õnnetult, et see läks Esko suurde varbasse. Nädal aega tuli tal ülespaistetanud varbaga õe tennist kanda, kuid ülejäänud eluks lugu rääkida missugune.
Praeguses riigigümnasistide muusikaklassis, kus kolm aastat koolipinki nühiti, meenutasid klassikaaslased, kus keegi istus, milliseid krutskeid tehti ja milliseid märkusi nende eest saadi. Päevikud nende märkustega on mõnel veel alleski, nii et järgmiseks kokkusaamiseks tasub need kindlasti üles otsida.
Pärast ringkäiku võttis riigigümnaasiumi õpetajate toas sõna Ülle Sepp, kes ütles, et temal on oma õpilastest väga ilusad mälestused. „Olite nii armsad ja ilusad esimesel koolipäeval neis valgetes pluusides ja sinistes seelikutes-pükstes. Kui algas õppetöö, olite kõik väga hoolsad,” rääkis Sepp.
Nukraks tegi teda asjaolu, et inglise keele õppe tõttu viidi osa poisse teise klassi, mida nüüd tagantjärele vaadates poleks pidanud tegema. Endine klassijuhataja saab aga lohutust mõttest, et kõik õpilased on siiski oma eluga hakkama saanud.
Väga tänulik on Sepp oma õpilaste vanematele, kes olid mõistlikud ja asjalikud ning tegid temaga koostööd. Juba esimese nädala jooksul nägi Sepp ära, et nende õpilaste lastetuba, nagu seda nüüd nimetatakse, on olnud hea. Tema kunagised õpilased on seda meelt, et just tänu Sepa rahulikule ja heale klassijuhatamisele oli neil palju julgem keskkooli edasi minna.
Kokkutulnute edasine tee viis sel päeval aga kohvilaua tagant surnuaiale, et viia lilled ja küünlad autoõnnetuses 17 aastat tagasi surma saanud klassiõe Pilar Kariku, keskkooli lõpuklassi klassijuhataja Juta Sersandi, põhikooli algusaja klassijuhataja Juta Tederi ja klassivenna Miku isa Hans Makuse, kes oli suurema osa nende kooliajast direktor, hauale.
Päeva seltskondlik osa saabuski Miku kodus, kus otsiti vanad pildid välja. Juttu tänastest tegemistest ja meenutusi kuni 50 aasta tagustest aegadest jagus hiliste õhtutundideni.
