Juhtkiri: Valimiste vängest haisust

Kevadeni on alles pikk maa minna, aga juba haiseb vängelt valimiste järele. Justkui veetaks lauta kesale tühjaks.
Kui inimene hakkab poliitikuks, siis on esimene asi, mille ta endale selgeks teeb, et üksikult võetult võivad inimesed olla isegi arukad, aga suuremaks grupiks kogunenult muutuvad nad korraga haugimäluga heausklikeks lambukesteks, kes usuvad kõike, mida neile kõnepultidest näkku pritsitakse.
Teine tarkus, mille algaja poliitik omandab, seisneb selles, et haugimäluga kambale võid sa rääkida ükskõik, mida sülg suhu toob. Ära karda – kõnemehe suu ei suitse kunagi, nii et valeta palju suudad ja rahva ette esinema minnes jäta südametunnistus koju. Tõe rääkimine on nõrkuse märk! Tead ju küll seda ütlust, et mida suurem on vale, seda rohkem on sul kummardajaid. Nii ongi.
Need on reeglid, mis võib-olla kõigile inimestele ühtemoodi peale ei lähe ja mõnes ehk koguni tülgastust tekitavad. Kuid suur mass usub seda, mida kuuleb, mitte mida näeb. Valimiste eel on ikka nii, et reitingud tõusevad poliitikutel, kes kõnet pidades sõnu ja mõtteid ei vali – mida vängem, seda parema mõjuga ja vihasema tõusuga reiting.
Valijaks hakates võiks inimene ka justkui midagi õppida. Kui mitte muud, siis vähemalt tõe ja vale vahel vahe tegemist. Ja seda, et vale on kergem ning hulbib häbematult pinnal. Selle järgi saab ära tunda. Tõde on raskem ja tummisem, ei paku alati kõige kergemat lahendust.
Omaette küsimus on, kui täpselt igasugused küsitlusfirmad üldse tegelikkust peegeldavad. Vahel on raske uskuda, et maailm ongi nii mustvalgelt kahe jõu vahel poolitatav. Ehk on nii, et täna, mitme erineva kriisiga maadeldes on inimesed lihtsalt kurjad ja annavad toetuse opositsioonile, süvenemata nende ajuvabadesse lubadustesse. Mitu kuud enne valimisi ei maksa nende toetamine kellelegi midagi. Kevadel, kui võimalikud tagajärjed hakkavad kätte paistma, võidakse valimiskasti ees seistes hoopis teisiti hääletada.
Vähemalt praegu tundub nii. Eks siis paista, kuidas on.