Seekordne mõttekäik on ajendatud ühest näitusest, mis mu südame võitis. Eelmine nädal kirjutasin May ja Ursula Aavasalu nuku- ja graafikanäitusest Kohila raamatukogus. Nende loomingu gootilik-aurupungilik stiil on lihtsalt nii minu tassike teed.
Nagu ikka, ei mahu kogu info ühte artiklisse. Näiteks jäi välja raamatukoguhoidja Merle Evisalu, tänu kellele see näitus Kohilasse jõudis, jutt, et kui nad näituse enne jõule üles panid, oli vähemalt üks inimene, kes küsis, kas sellist näitust on tõesti sobiv eksponeerida ilusas jõuluajas. Mina ütleks, et sobib küll ja veel vägagi. Just selline pime ja külm aeg on selliste näituste eksponeerimiseks kõige sobivam aeg.
Detsembris sattusin lugema Eesti Ekspressist Anne Vettiku artiklit “Päikesekiirte puudus ja lagunenud mõisad: maailmas on vaikselt levimas kuuldused Eestist kui gootimaast”. Need, kes vähegi gootikultuurist huvitatud on, saavad sealt nii mõnegi soovituse. Vettik on oma artiklis välja toonud, et vähemalt visuaalselt lööb gootika laineid kogu maailmas. Seda tõestavad musta pitsi ja korsettide armastus moelavadel ja kasvõi Addamsite perekonna baasil loodud Netflixi sari „Wednesday“, mille kuulsat tantsustseeni ja Wednesday välimuse kopeerimist on näiteks TikTok ääreni täis.
Eestist toob Vettik gootikultuuri esindajana välja tumemuusika peo “Beats From The Vault”, millest hiljaaegu kuulsin ja avastasin enda jaoks, et see muusika on kirjutamistöö tegemiseks ülihea, aitab hästi keskenduda.
Proovides leida selgitust, miks gootikultuur praegu taas pead tõstab, on Vettik kirjutanud nii: “Oleme mõnda aega elanud modernismi teravikul, püüeldes järjest eredamate kogemuste, suuremate arvude, lõpmatu kasvu poole. Kaugemale, kõrgemale, rikkamaks ja seda mitte vaimult. Väga kaua suhkrut suhkruga süüa aga ei saa ja tekib isu teistmoodi maitse järele. Keegi tahab lihtsalt kanda musta värvi ja keegi pürgib aeglasemate tempode poole. Soovib võtta aja maha ja olla korraks omaette pimedas toas, vaadata endasse.”
Tulles tagasi Aavasalude loomingu juurde, on nemad ulme ja fantaasia (mis ei jää gootist kaugele ja on tihtipeale nendega segunenud) võidukäigu taga näinud põhjusena seda, et inimeste üdini pragmaatilises maailmas on jäänud millestki puudu ja lugude rääkimine ning varjatud külgede otsimine on lihtsalt inimloomusele omased.
Lugude rääkimisega seoses tuleb meelde Netflixi sari “Guillermo del Toro’s Cabinet of Curiosities”, mille iga osa on eraldi lugu, täpsemalt gootilik õuduslugu. Teemad on igas osas erinevad ja muu hulgas on seal ka klassikalisi õudusjutte, mis on kindlasti Edgar Allan Poe väärilised. Teatud gootilikke jooni võib leida ka sarjadest “Hauting of Bly Manor” ja “The Irregulars”. Kuna gooti kultuur on tugevalt seotud surmaga, soovitaks lõpetuseks raamatut “Lilledele värsket vett” (Valérie Perrin), mis pole küll gooti kultuuriga otseselt seotud, kuid räägib surmast, leinast ja valust ülimalt südamlikult. Nii et sobiks gooti maailmapildi juurde minu arust küll väga hästi.
