Aasta linnu, auli välimus sõltub aastaajast ja linnu soost. Isalindu aitab ära tunda pikk ja peenike sabasulg, mis võib olla 10-15 cm pikk.
Aul on väike hakisuurune sukelpart, kes talvitub Läänemere rannikul. Ja kuigi ta pesa Eestisse ei tee, veedab ta sellegipoolest suurema osa oma aastast siin, ligikaudu kaheksa kuud. Ainult suvel auli tõenäoliselt siin kohata ei õnnestu. Teda peetakse merekeskkonna indikaatorliigiks, kes aitab peegeldada Läänemere seisundit.
Aul saab palju tähelepanu nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, sest tema arvukus langeb maailmas hoogsalt. Viimase kahe kümnendiga on auli arvukus enam kui poole väiksemaks jäänud. Aul on lisatud ülemaailmselt ohustatud linnuliikide nimekirja ning kantud IUCN-i punasesse nimekirja ohualti liigina.
“Kuigi avameri moodustab Eesti looduskeskkonnast väga suure osa, on varasemate aasta lindude hulgas olnud merelinde vaid kaks korda – luiged 2007. aastal ja tuttpütt 2020. aastal. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks Eesti Ornitoloogiaühing just auli tänavuse aasta linnuks valis,” selgitab auli aasta eestvedaja Leho Luigujõe.
Aul on oma nime saanud meloodilise laulu järgi – ah-aa-aulik, ah-aa-aulik. Tal on tänu sellele kõlavale laulule ka mitmeid teisi rahvapäraseid nimesid – haul, oul, aulis, aulik, aur, haakaul, kaul, aavik ja aulibe, aga ka kõvakael ja jääpart. Eriti suur tõenäosus on laulu kuulda aulide pulmamängu ajal jaanuari keskpaigas.
Auli isalinnul on lisaks pikale ja peenikesele sabasulele valge pea ja kael, pruun laik kaela küljel, pruun rind ja tumepruun rõngas üle rindkere. Alapool on valge nagu noortel ja emalinnulgi, ent viimastel on põhivärvus enamasti tumepruun. Nokk on lühike ja tönts, musta värvi ning keskelt roosa.
Toitu hangib lind merepõhjast. Tema toidulauale kuuluvad selgrootud ning eriliseks maiuspalaks on limused. Ära ei põlga ta ka möödaujuvaid kalu. Ta suudab sukelduda kuni 60 m sügavusele, kuid eelistab toituda veepinna lähedal.
Võiks ju arvata, et merelind sisemaale ei satu. Ometigi on teda läbi aastate mitmeid kordi ka Raplamaal nähtud. Täpsemalt Märjamaa vallas. Viimane kirja pandud vaatlus pärineb möödunud aasta aprillist.
Ranno Puumets on üks neist, kes on Raplamaal auli näinud. Seda küll vaid korra, kui üks lind peatus Märjamaa vallas Veski küla karjääris. „Aga igal aastal on maikuus hilisõhtuti või öösiti kuulda nende häälitsusi. Aul on küll merelind, aga paljud neist rändavad kevaditi ka üle sisemaa. Need linnud pööravad rännates Liivi lahelt suunaga mandri poole ja nii lendavad ka üle Raplamaa. Pesitsevad aulid arktilistel tundraaladel. Rändel kostavad nende kõlavad häälitsused. Samamoodi on sel ajal öösiti kuulda ka mustvaeraste rändehäälitsusi,” rääkis ta.
