spot_img
-2.3 C
Rapla
Esmaspäev, 6 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
ArvamusUkraina sõja mõju Raplamaa elanikele ei lõpe koos sõjaga

Ukraina sõja mõju Raplamaa elanikele ei lõpe koos sõjaga

Magnus Piirits, Arenguseire Keskuse ekspert
Uku Varblane,
Arenguseire Keskuse uuringute juht

Ukraina sõda avaldab Eestile ja Raplamaale mõju lisaks muutustele majanduses ja julgeolekuolukorras ka saabuvate põgenike kaudu. Eesti peab suutma korraga nii siia jäävaid ukrainlasi lõimida kui ka tegeleda nende tagasipöördumise toetamisega.

Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on riigist põgenenud peaaegu kaheksa miljonit inimest, kellest Eestisse on jaanuari alguseks jäänud 65 000 ja neist omakorda ligikaudu 42 000 on saanud ajutise kaitse. Rapla maakonnas töötab Statistikaameti andmetel selle aasta alguses 354 sõjapõgenikku ehk üle 3% kõikidest Raplamaa hõivatutest. Lisaks on 71 inimest ennast registreerinud töötuks (5,7% kõigist Raplamaa töötutest) ning 131 Ukraina õpilast on alustanud õpinguid Raplamaa haridusasutustes eesti keeles.
On paratamatu, et isegi sõja lõppemise korral jäävad paljud Ukrainast Eestisse saabunud inimesed siia pikemaks ajaks ja mingi osa neist ei pöördugi kodumaale tagasi. Sageli pole see võimalik, sest kodukoht on sõjas hävinud.
Kuigi sõja algusest on möödas üle kümne kuu, saabub uusi sõjapõgenikke iga päev, sest külmad ilmad ja energiataristu hävimine teevad elutingimused paljudes Ukraina linnades väga keeruliseks. Teadmata asjaolusid on palju: kui kaua sõda veel kestab, kui palju põgenikke Eestisse kokku jõuab ning millised on nende võimalused ja soov kodumaale naasta.

Leevendus rahvastiku vähenemisele

Uurisime esmalt, mis juhtub Eesti rahvaarvuga, sest see on sõjapõgenike sisserände üks esmaseid mõjusid. Analüüsisime kolme stsenaariumit, mille järgi jääb Eestisse püsivalt elama kas 10 000, 30 000 või 60 000 põgenikku. Kui Eestisse jääb püsivalt elama 10 000 sõjapõgenikku, suureneks Eesti rahvaarv 2022. aasta alguse tasemest kõrgemale üheksaks aastaks. Kui Eestisse jääb alaliselt elama 30 000 sõjapõgenikku, aitab see rahvaarvu hoida praegusest tasemest kõrgemal 22 aastat, ja kui 60 000 põgenikku, siis 40 aastat.
Et avalikus arutelus on räägitud ka veel märksa suuremast põgenike arvust, siis näiteks 90 000 sõjapõgeniku Eestisse paikseks jäämine hoiaks rahvaarvu praegusest tasemest kõrgemal järgmise 50 aasta jooksul. Tasapisi sõjapõgenike rahvaarvu suurendav mõju taandub, sest rahvastikuprognoosi järgi jääb sündimus Eestis kogu ülejäänud sajandiks taastetasemest madalamaks ning seda ei kompenseeri ka prognoositud keskmine netosisseränne. See kehtib eeldusel, et sõjapõgenike sündimus ei erine Eesti kodanike sündimusest.

Pikas perspektiivis on ees ikkagi langus

Sõjapõgenike võimalik Eestisse elama asumine lükkab Eesti rahvastiku vähenemist küll edasi, kuid ei hoia seda ära. Et Eesti rahvastik 2100. aastaks ei kahaneks, on vaja kas suuremat sündimust (rahvastiku pikaajalise kahanemise hoiaks ära näiteks Eestile praegu prognoositust 10 protsenti suurem sündimus) või suuremat sisserännet kogu sajandi jooksul (pikaajaline prognoos arvestab 2400 rände teel lisandunud inimesega aastas, samas kui tegelik netosisseränne Eestis on viimasel seitsmel aastal olnud märksa suurem ehk 4000-5000 inimest aastas).
Rahvaarvu kõrval on tähtis ka võimalik mõju rahvastiku vanuselisele struktuurile. Kolmandik Eestisse jõudnud sõjapõgenikest on lapsed ja täiskasvanutest 91 protsenti on statistikaameti andmetel tööealised.

Tööturu mõttes on oluline näitaja tööealiste inimeste ja vanemaealiste suhtarv. Ukraina sõjapõgenike sisseränne aitab tööealiste ja vanemaealiste suhtarvu parandada kuni 2060. aastateni, seejärel mõju taandub. 90 000 sõjapõgeniku Eestisse elama jäämine tähendaks, et 2030. aastal oleks 50 000 tööealist inimest rohkem, mis tähendab, et ühe vanemaealise kohta oleks 2,69 asemel 2,85 tööealist. Samas peab silmas pidama, et tööealistest sõjapõgenikest on suurem osa väikeste lastega naised, kelle töötamise võimalused on piiratud.
Sisserändajate sündimuskäitumine sõltub lõimumismustritest, st sihtriigi sündimuskäitumise ülevõtmine eeldab ka edukat integreerumist, mitte uuele ühiskonnale vastandumist. Ka teise põlvkonna sündimuskäitumise puhul on leitud, et kui suurema sündimusega riikidest madalama sündimusega riikidesse rändamise järel sündimus väheneb, võib see ka kõrgena püsida.
Suure sündimuse püsimist mõjutavad lähteriigi kultuurilised tegurid, näiteks ema, isa ja teiste pereliikmete sotsiaalsed rollid, pere suurus, pereliikmete ja ka põlvkondadevahelised suhted. Teise põlvkonna esindajate keskmise laste arvu vähenemise toovad kaasa aga hariduse ja tööturuga seotud tegurid, kuna suured isiklikud ambitsioonid ja laste saamise kulukus lükkavad esimese lapse sünni edasi ja lõpuks on ka keskmise pere suurus väiksem.
Rahvusvähemuste peredest pärit naised, kel on raskusi ühiskonda lõimumisel ja kel ei õnnestu haridust omandada või tööturule siseneda, võivad valida aga just pereloomise teekonna ning mõtestada seeläbi oma elu traditsioonilist soorolli kandes. Ukraina sõjapõgenike kogukonnas võib seda arengut pidada praegu vähetõenäoliseks, sest peamiselt on Eestisse saabunud naised lastega, kel on vaja majanduslikult iseseisvuda. Samuti ei tingi naiste koduseks jäämist põgenike kodumaa kultuuriline kontekst.

Sisserändega kaasneb võõristus

Sõjapõgenike lõimumisel on paraku üksjagu küsimärke. Näiteks kas kõigil põgenikel on võimalik Raplamaal saada tuge keele- ja täiendõppes, tööturule siirdumisel, lapsehoius ja laste haridusteel. Edukas lõimumine ühiskonda on kahepoolne protsess ja sõltub riiki saabujate kultuurilisest ja majanduslikust taustast, motivatsioonist kohanduda ning ka ühiskonna võimest võtta vastu uusi elanikke. Sisserändajate heade tööturuväljavaadete eelduseks on ka nende kvalifikatsiooni tunnustamine.
Saabujate omaksvõtmine sõltub palju Raplamaa elanikest. Vastuolusid võib tekitada tunne, et põgenikud saavad eeliskohtlemise osaliseks teatud teenustele ligipääsul – näiteks võib tunduda, et arstiabi kättesaadavus on parem või on parem ligipääs lasteaiakohtadele, kus on niisamagi pikad järjekorrad.
Võõristust võib tekitada ka võõrkeeles suhtlemine, kui põgenikud eesti keelt veel ei räägi. Keeleoskus või selle puudumine ei määra siiski otseselt, kas põgenike identiteet samastub Eestiga. Identiteet võib olla seotud ka teiste näitajatega. Näiteks on leitud, et e-residendid tunnevad tugevat seost Eestiga, isegi kui nad Eestis ei ela ega eesti keelt ei räägi. Lisaks on leitud, et teatud grupikuuluvusega põgenikel (näiteks Kanada eestlastel) on keerulisem lõimuda kohaliku kogukonnaga ja nad jäävad end samastama põgenikustaatusega.

Kiirema lõimumise majanduslik kasu

Sõjapõgenike ühiskonda lõimimisega kaasnevad riigile märkimisväärsed kulud, millest suurimad on kulutused üldistele avalikele teenustele. Isikustatud kuludest on suurimad tervishoid, vanaduspension ja seejärel laiemalt sotsiaalkaitse (näiteks lapsetoetused, töövõimetoetus ja vanemahüvitis). 10 000 sisserändaja kohta on ühe aasta arvestuslik lisanduv riigieelarve kulu 37 miljonit eurot (2021. aasta hindades).
Põgenikega kaasnevate kuludega toimetulekuks on parim stsenaarium see, kui sõjapõgenike keeleõpe ja kohanemine Eesti ühiskonnas kulgeb kiiresti ehk jõutakse kuni 10 aastaga eestlastega samasugusele sissetulekutasemele. Kui kohanemisaeg on pikem (kuni 16 aastat) ning sõjapõgenike sissetulekutase ei jõua selle aja jooksul eestlaste omale järele, vaid ühtlustub siinsete rahvusvähemuste tulutasemega, jäävad Eesti riigi tulud parima stsenaariumiga võrreldes kolm korda väiksemaks.
Ülekaaluka tagasipöördumise stsenaariumi realiseerumise korral ei teki Eesti riigile pikaajalisi tulusid, kuid ka kulud jäävad ajas piiratuks. Positiivseks pikaajaliseks efektiks saab pidada Eestis oldud aja jooksul siin loodud sidemeid, mis võivad edaspidi aidata luua ärilisi suhteid ja sillutada teed koostööks muudes valdkondades. Võime ka loota, et Eestis elamise kogemusel on positiivne mõju demokraatlike protsesside arengule Ukrainas.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused