23.8 C
Rapla
Kolmapäev, 17 juuli 2024
ArtikkelGalerii: Kaheksakanna tänuüritus tõi lavale siinsed andekad noored

Galerii: Kaheksakanna tänuüritus tõi lavale siinsed andekad noored

Rahvamajad on üle 135 aasta olnud traditsioonide ja rahvakultuuri järjepidevuse hoidjad. Alates 2015. aastast tunnustab Eesti Rahvamajade Ühing (ERMÜ) inimesi ja organisatsioone, kes panustavad rahvamajade hüvanguks, tänuüritusel Kaheksakand. Sel aastal oli Raplamaal au tänugalat korraldada.

25. jaanuaril oli peopaigaks valitud Rapla kultuurikeskuses koos ligikaudu 170 Eesti kultuurikorraldajat. Videosilla vahendusel tervitas kohaletulnuid kultuuriminister Piret Hartman. „Eesti kultuur on meie riigi olemise mõte, aga Eesti kultuur ei püsi ilma kohaliku kultuurita. Me ei ole ainult eliidikultuur, vaid tegelikult tugineme väga laiakülgsele rahvakultuurile. Rahvamajadel on siin väga oluline roll,” rääkis kultuuriminister.

„Ühest küljest on rahvamajad traditsioonide hoidjad, teisest küljest tuleb pidevalt areneda, sest teil on täita tähtis ülesanne – olete ju oma kogukonnas inimeste kokkutoojad läbi erinevate sündmuste. Lisaks peate pidevalt vahendama ka meie professionaalset kultuuri ja lõpuks annavad rahvamajad võimaluse ka ise kultuuri hoida ja luua,” lisas Hartman. Kuigi ähvardav kulude kasv võib viia rahvamajade ja raamatukogude sulgemiseni, kinnitas ta, et „minu jaoks ei ole kultuur kulu. See on tegelikult kogu kohaliku kogukonna mootor”. Kultuuriminister soovis, et ka keerulistel aegadel jätkuks kultuurihoidjatel sära ja kirge oma töö vastu ning et kultuuriministeerium ja riik oleks neile tulevikus oluliselt tugevamad partnerid.

Eesti Rahvakultuuri Keskuse direktor Kalle Vister kõnetas kohaletulnuid kui kultuurisädemeid ja nimetas kultuurihoidjaid ka majakateks. „Sest kultuuritöötaja on kultuuri hing selles kogukonnas ja see, kes hoiab viimse hetkeni aknad valged, et olla nagu majakas selles kogukonnas ja anda märku, et kes soovib tulla, on oodatud.”

Raplamaa Omavalitsuste Liidu esimees ja Rapla vallavanem Gert Villard sai mikrofoni taha astudes kohe publikult väikese naeruturtsatuse osaliseks, kuna tema rutiin mikrofoniga rääkides on vajadus see kõrgemale sättida. Villard rääkis sellest, kuidas jaanuaris on kõigil soov parema enda poole, kuid veebruarist alates kipuvad uue aasta lubadused luhta minema. Selleks, et olla parem, on aga vaja mõttekaaslasi, eeskujusid, kellest jõudu ammutada või kelle abil silmaringi avardada.

Rahvamajad saavad siinkohal abiks olla, nagu Villard rääkis: „Rahvamajad on loodud rahva majadeks, kus pakutakse võimalust toita oma vaimu, lahutada meelt ja kõige selle raames teistega kokku saada. Tulles kontserdile, teatrisse või näitust vaatama, ei piirdu see kogemus ainult kunsti nautimisega, saame selle najal algatada vestlusi, arutelusid ja saame ka kogeda äratundmisrõõmu ja õppida tundma teistsuguseid tõlgendusi, mis aitavad meil mõista maailma meie ümber.”

Villard ütles ka seda, et rahvamajad täidavad südame ülesannet, kuna kannavad eluks vajalikku sädet inimeste kaudu kõikjale edasi. Sädeinimeste märkamise ja tänamisega toidetakse rahvamajade tuld, mille paistel end soojendada, et leida jõudu, pealehakkamist ja koostöövalmidust.

Taas kõlas naer, kui mikrofoni taha astus Eesti Rahvamajade Ühingu juhatuse esinaine Ülle Välimäe, kelle jaoks on rutiin iga kord mikrofon madalamale sättida. Välimäe rääkis, et kui kultuuritöötajad mõtlevad oma kolleegide ja nende tubli töö peale, siis võiks lausa iga kuu tunnustusürituse teha, kuna tublisid on nii palju. Õnneks aga tulevad järgmised Kaheksakannad ja järgmisel aastal on tunnustamine Viljandis.

Lavastus eluvalikutest
Lavastus ja tunnustamine käisid sedapuhku n-ö käsikäes. Esmalt jupike lavastuse ettekannet ja siis ühe kategooria nominentide tutvustus ja laureaadi väljakuulutamine. Selguse mõttes kirjeldan kõigepealt etendust. See oli kahest tüdrukust, kelle valikud mõjutasid nende eluteed.

Lugu algab aastaga 1988. Tiiu (Lisette Sassi) mängib kannelt, vanaisa (Hannes Sassi), kelle suurim soov on saada ja jääda vabaks, saadab ta õue mängima. Järgmises stseenis otsivad Tiiu ja Piret (Eliise Sassi) sirelipõõsast – laval oli tõeline sirel, mida pärast nii mõnigi nuusutamas käis – viie kroonlehega sireliõisi ja ütlevad oma soove, mis rahva naerma ajasid – saja-aastaseks elada, palju raha saada, kõik maailma paigad läbi käia ja maailm ära osta. Üks tüdruk soovis, et nad eluaeg sõbrad oleksid, millele teine vastas: „Seda ei pea isegi soovima, me olemegi ja jäämegi.” Selle stseeni lõpus lauldi imeilusat laulu „Sireli, kas mul õnne?” (Gustav Ernesaksa viis ja sõnad).

Järgmine stseen oli 1990-ndate algusest, mida iseloomustasid taustaks kõlanud Caateri lugu „O si nene” ja ekraanil jooksnud pildid menujoogist Mehukatti, välismaistest õllepurkidest ning Spice Girls’ist. Tiiu (Reti Lisett Rebel) ja Piret (Kertu Poom) imetlesid kõigele muule lisaks ka poistebände. William Stein, Kert Kask ja Patrick Tserr kujutasid toonast kuulsat poistebändi Backstreet Boys ja playback-stiilis esitati lugu „I want it that way”. Rahvale läks see esitus igati peale ja elati mõnuga kaasa.

Ka tüdrukute elus olid muutused. Tiiu kolis linna, mida sümboliseeris uus jalgratas, Piret jäi aga oma vana logu rattaga maale, sest „mul on vaja lapsi saada, põllud on vaja künda, lehmad on vaja lüpsta ja mul on talu”… Laul „Nii, nii see küll ikka oli” (muusika Erko Niit, sõnad Ernst Enno) sobitus selle stseeni lõppu kui valatult.

Vahepeal oli aga aeg taas edasi läinud, kasutusse olid tulnud mobiilid, kuigi Tiiu (Inga Tarto), kes on linnas karjääri teinud, avastab maale külla tulles, et maal levi pole. Piretil (Merylin Elge) on juba viis last. Tiiu proovib Piretit veenda linna kolima, sest maal pannakse kõik kinni: „Apteegid kinni, koolimajad kinni, rahvamajad kinni. Niimoodi võibki ju virelema jääda ja siis jäävad lapsed virelema ja siis lapselapsed virelema.” Piret vastab, et pandagu kasvõi viimne kirik kinni, tema lastega linna ei koli.

Järgnenud rahvatants loo järgi „Kellel raha on ja kellel ei”, mida esitas Rapla kultuurikeskuse EFDF, pani rahva taas mõnuga kaasa elama.

Kuna laul rääkis rahast, lendas sedagi rahva sekka. Siiski mitte päris kupüüre, vaid Kaheksakanna jaoks tehtud erikujundusega „rahatähti” tekstiga „100 kaheksa kanda”.
Ka järgmine episood oli seotud rahaga, kuid hoopis teises võtmes, sest Piret teatab, et see männik, kus nad väiksena mängisid, võeti linnupesitsuse ajal maha. Ja seda raha nimel… Selle episoodi lõpetas rahvatants loo järgi „Las jääda ükski mets”, millest läbi kumav kurbus ja hingestatus puudutasid hinge.

Viimases stseenis, mis leiab jälle aset sirelites, teatab Tiiu (Viivi Lants) Piretile (Silvi Tarto), et kolib maale tagasi. „Homme tuled minu juurde põllale sitta viskama, aga enne paneme su selle maaelu kõrgmoe järgi riidesse – ikka hall dress ja kummar,” vastab Piret. Naised lähevad viielist sireliõit otsima, kuid leiavad kaheksalehelise – see on kaheksakand.

Tunnustus Rapla maakonda
Kaheksakand on mõeldud selleks, et väärtustada isikute ja organisatsioonide panust ja tööd Eestimaa rahvamajade hüvanguks ning innustada neid jätkama oma tegevust. Nominente tänasid ERMÜ juhatuse esinaine Ülle Välimäe ja projektijuht Tiina Tegelmann ning laureaatidele andis tunnustused üle Eesti Rahvakultuuri Keskuse direktor Kalle Vister.
Üks suur tunnustus, mis tegelikult anti üle viimasena, on tiitel Kaheksakand. See omistatakse isikule, kes on vähemalt 35 aastat aktiivselt tegutsenud kultuurielu edendamisel ja rahvamaja maine tõstmisel. Seekordsed nominendid olid Põltsamaa kultuurikeskuse kunstiline juht Vilve Piht, Narva kultuurimaja direktor Jelena Kaljadina, Elva muusikakooli õpetaja Evald Raidma, Võrumaa rahvakultuurispetsialist Maie Pau, Märjamaa valla rahvamaja kino Helk kinotehnik Hans Veimann ja Viljandi kultuuritöötaja Sirje Fedjuk.
Tunnustuse andis üle Kaheksakand 2021 laureaat Maire Sillavee ja see tiitel läks Hans Veimannile, kes on 52 aastat olnud kinotehnik. Pärast õnnitlemist toodi Hansu jaoks lavale tool ja kõik etenduses osalenud lapsed ja noored esitasid laulu „Eestimaa (Tuhanded külad)”. Hans tänas noori ilusa laulu eest ja kogukonda ning rahvakultuuri rahvast suure tunnustuse eest.
„See võttis pahviks täiesti ja pisara silma. Ei ole nagu ära teeninud seda,” sõnas Hans. Ta rääkis ka, et kinotehniku tööd on ta tõesti teinud 1970-ndate algusest saadik ja see töö tuli temani täiesti kogemata. „See ei olnud üldse nii planeeritud,” lisas ta.

Noore tegija kategoorias oli viis nominenti ja see tunnustus omistatakse kuni 35-aastasele isikule, kes tegutseb kultuurivaldkonnas, on uute ideede ellukutsuja ja aktiivne teostaja. Noore tegija nominendid olid ERMÜ väliskommunikatsiooni arendaja Sandra Nikitin, Rapla linna ja maakonna tõeline pärl – Rapla kultuurikeskuse kultuuritöötaja ja lavastaja Piia Põder, Karksi-Nuia kultuurikeskuse tantsujuht Birgit Kruuse, Palamuse rahvamaja kunstiline juht Artur Aunap ning Haapsalu kultuurikeskuse heli- ja videotehnik Riho Luhter.

Noore tegija kategoorias sai laureaadiks Sandra Nikitin, kes ütles, et rahvusvaheline tegevus on väga põnev ja võita on meil sellest väga palju, kuid hetkel ollakse veel teekonna alguseruudukesel. „Nüüd veeretame ja lähme muudkui edasi,” sõnas Nikitin.

Aasta teo nominendid olid III Naiste tantsupidu „Perelugu” (MTÜ Folklooriselts Jõgevahe Pere), Viljandi Esimene Parandusfestival (Kadi Remann), Tartu 2024 Otepää Talveöölaulupidu (Otepää kultuurikeskused), Saare maakonna 47. tantsupidu „Tuules” (Eena Mark), Põlvamaa I noorte laulu- ja tantsupidu „Olõs mul üts…” (Katrin Peil, Krista Salf, Eda Heinaste ja Nele Risttee), kogukonna muusikal „Sugar ehk džässis ainult tüdrukud” (Rapla kultuurikeskus, lavastaja Piia Põder). Aasta teo laureaadiks sai Tartu 2024 Otepää Talveöölaulupidu.

Aasta tegija tunnustus omistatakse isikule või organisatsioonile, kes tegutseb aktiivselt kultuurivaldkonnas, tema panuse eest Eestimaa rahvamajade hüvanguks. Selle auhinnaga tunnustatakse kultuuritegu kõige laiemas mõistes. Nominente oli kuus: Keila kultuurikeskus, Rapla kultuurikeskus, Koeru kultuurimaja kunstiline juht Krista Jürgens, Saare maakonna lõõtspillimängu propageerija ja sündmuste korraldaja Tõnu Eermann, vabakutseline kultuurikorraldaja ja graafiline disainer Kaili Kalle ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppekava programmijuht Jorma Sarv.
Laureaaditiitli viis koju Jorma Sarv, kes aitas korraldada 27. aprillil Viljandimaa kultuurikonverentsi „Kultuur – kuidas ja kellega edasi?”. Sarv sõnas, et ta loodab omaltpoolt aidata, suunates noori, kes täna Viljandis kultuurikorraldust õpivad, ka rahvamajade õuele. „Me tõesõna räägime neile, kui palju on peidus vahel ka silmale nähtamatute rahvamajade valdkonnas. Me ütleme neile täie kindlusega, et kui me oleme näoga inimese poole ja rahvamajade pakutav sisu sünnib sellises koosloomes, siis ei saa midagi valesti minna.”

Aasta koostööpartneri tunnustus omistatakse eraisikule või organisatsioonile, kes on märkimisväärselt panustanud ERMÜ eesmärkide saavutamisse. Aasta koostööpartnereid oli kaheksa ja eraldi laureaati nende seast ei valitud.

Tunnustuse pälvisid Valgamaa sündmusi toetav Atria Eesti AS, MTÜ-d Võru Folkloorifestival aitav AS-i Sirje juhatuse liige Allar Toomik, Harju maakonna kultuurikorraldajate aastaseminari korraldamist aidanud Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja Leelo Viitra, Põhjaranniku ajakirjanikud Sirle Sommer-Kalda ja Irina Kiviselg, Kanepi valla kultuuriürituste tehnilist osa korraldavad Tauno Pettai ja Kriste-Kalev Lina, Rapla Kirikumuusika Festivalile, Pärnu Muusikafestivalile, Naiste Ööde Filmifestivalile, Rapla Korvpallikoolile, Rapla Selveri suurjooksule jne kaasa aidanud Siiri Tamm ja Harviker OÜ, kultuuriüritusi taimede ja muu dekooriga toetav lilleseadja Gairi Pruul ja OÜ Lillekoda ning Jõgevamaa sündmusi pildis ja videos salvestav Ellar Sügiste (Ekvaator OÜ).

Üllatusena anti tänavu välja kaks laureaaditiitlit kategoorias Kuldkand. Nii suur tunnustus omistatakse inimesele, kes on peaaegu terve oma elu olnud aktiivne kultuuritöötaja ja kultuuris kaasalööja. Tunnustused andis üle Eesti Rahvamajade Ühingu „ema“ Aino Arro. Üks laureaat oli Vastseliina muusikakooli endine õpetaja, Vastseliina-Misso puhkpilliorkestri juhendaja, Meremäe-Obinitsa naiskoori dirigent Valdur Helm, kes auhinda vastu võttes sõnas: „Kui looja on andnud mõistuse ja musikaalsuse, siis seda pead sa ilmutama hoolimata enesest.”

Teine laureaat oli Helje Põvvat, kes on teinud kultuuritööd Põlvamaal aastast 1977. Ta oli kauaaegne maavalitsuse kultuurispetsialist ning lisaks veel näitleja, lavastaja, tantsujuht. Põvvat rääkis oma tänukõnes: „Ma tahan teile kõigile soovida, et teie silmad eriliselt säraksid, mis ka ei juhtuks. Et armastus teie südames oleks ikka nii teie töö kui ka inimeste jaoks, kes on teie ümber. Ja küll siis ka lootus jääb, et meil kõigil läheb kord paremaks.”

« kohta 2 »
Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare