Aare Leinberg pälvis maakonna tippauhinna Rapla Redel. Tööalaselt teame teda kui tööstuskemikaale müüva ettevõtte AS Ingle asutajat ja pikaaegset juhti. Sama oluline on ka tema panus oma koduküla, kogukonna ja maakonna arengusse.
Kuigi Leinberg saab auhinna kätte alles reedel, on ta suurest tunnustusest teadlik. Ta ühineb valitud seltskonna auhinnasaajatega, kelle seas on näiteks Urve Uusberg, Piret Minn, Tõnu Rahula ja mitmeid teisi inimesi, kellel on teeneid maakonna arendamisel.
„Kui mulle helistati, siis pisara võttis silmast välja,” ütleb ta ausalt. „See tekitas suure tänutunde, et mind on tähele pandud,” ütles Aare. Ta jutustab, et varasematel aastatel auhinna saajatest kuuldes ei oleks ta kunagi arvanud, et tema kord nende inimeste sekka satub. Ta tõdeb, et varem on tähelepanu keskmes olnud Ingle AS, keda on tänatud, tunnustatud ja esile toodud. Nüüd on Aare ise selles rollis ja see nõuab veidi harjumist. „Miks nüüd mina, see on järgmine küsimus, millele ma ei oska vastust anda. Las see jääda otsustajate südametunnistusele,” ütleb ta lõbusalt.
Ei osanud iseennast hoida
Kohtume vestluseks Ingle Ingliste kontoris. Aare on meist varem kohale jõudnud ja parasjagu vestlushoos. Pärast tervitusi jääme arutama, kuhu end vestluseks sisse seada. Valime selleks tema endise kabineti, mis seisab juba aastaid tühjana. Lõbusas meeleolus saab tema töölaud kiiresti ka tolmulapiga üle käidud.
Ometigi on tuba veidi kurb, tühjale töölauale on seltsiks vaid kapp, millel Inglele antud väikesed meened. Uurin Aarelt, kuidas see nii läks, et tuba tühjaks jäi. Pöördeline hetk Aare elus saabus 2019. aastal, kui tal avastati pahaloomuline kasvaja. „Siis ma läksin kapremonti ja nagu vanamasinal ikka, mõni osa jääb üle. See halb asi võeti välja,” kirjeldab ta. Peatume mitmetel rasketel teemadel, kuid Aare ei lase vestlusel liiga tõsiseks muutuda ja viskab vahele mõne nalja.
Kuigi tänaseks on ta taas terve, sundis kasvaja teda oma elu kriitilisema pilguga üle vaatama. „Tekkis arusaamine selle koha pealt, et milleks minna kaasa selle amokijooksuga, kellel surres kõige rohkem raha on,” tõdeb ta. Pealegi võimaldab juba tehtud töö tal Ingle osanikuna üsna mõnusasti ära elada.
Ettevõtte juhi roll toob paratamatult kaasa omajagu stressi. „Firma juhtimine, see ei ole meelakkumine. Aga sa ei saa sellest aru. Sa saad sellest aru alles tagantjärele,” ütleb ta tõsisemalt. Stress avaldub tervisehädadena. „Algul ei pööra sellele tähelepanu. Ja siis need hakkavad üha rohkem sind häirima,” räägib ta.
„Üks mu motodest oli, et tööl käimine peaks olema nagu pidu,” meenutab ta. See tähendab, et tööl peaks kõik korras olema, et töötajatel oleks sinna hea tulla. „Ma loodan, et töötajad said sellest aru,” räägib ta. Täna tagasi vaadates näeb ta, et iseenda hoidmise seisukohast ta ei olnud ehk kõige targem juht. „See on selline märkamatu stress, mida sa ei pane iga päev tähele,” tõdeb ta.
Kõik see kulmineerus sellega, et alates 2019. aastast ta enam Ingle juht ei ole. Täna on Aarel koht kontserni Ingmar Group nõukogus, kuhu Ingle kuulub. „Saan igaühe peale karjuda, keegi minu peale karjuda ei saa,” räägib ta naerdes. „Saan suurt pilti vaadata, mida Baltikumis meie kontserni firmad teevad,” lisab ta siis natuke tõsisemalt.
Ingle juhtimise võttis üle Jekaterina Sauendi. Kuna ettevõtte tegevus ulatub nii pealinna kui ka Muugale, ta oma igapäevast tööd Inglistel ei tee ja juhi kabinet seisab tühjana.
Panus kogukonda
Lisaks Aare panusele kohalikku majanduskeskkonda ja töökohtade loomisel tunnustatakse Aaret ka tema kogukondliku panuse eest. Ta teeb meile Ingliste kontoris väikese ringkäigu ja näitab seina, mis on peaaegu üleni tänukirjadega kaetud. Aare ütleb taas naljatades, et seal on tõendid neist, kes on julgenud Inglet avalikult tänada. Kõige uhkem on ta enda sõnutsi peaminister Taavi Rõivaselt saadud tänukirja üle, mis on antud maksude maksmise eest.
Peaministri tänukirja kõrval on aga hulk teisi, meie oma kohalikke tegijaid, kes on pidanud vajalikuks Ingle ära märkida. Aare on Ingle kaudu toetanud nii elu parandamist Inglistel kui ka kaugemal.
Ingliste tõmbab ligi silmapaistvaid inimesi
Aare ütleb enda kohta naljaga pooleks kolkapatrioot. Ta on terve oma elu Inglistel elanud, kui välja arvata kaks Vene kroonus veedetud aastat. Tema eestvedamisel asutati enam kui 20 aastat tagasi MTÜ Ingliste Arendusselts. MTÜ juhatuse liige on ta tänaseni. Läbi aastate on kogukond uuendanud enda elukeskkonda, alates silla ehitamisest kuni varemetes mõisaaida taastamiseni.
Üks suur projekt jõuab lõpule tänavu suvel. Ingliste mõisakooli sajanda sünnipäeva puhul meenutatakse kadunud kooli uue raamatuga. „Praegu käib selle kokkupanemine,” ütleb Aare.
On kujunenud nii, et Ingliste Arendusselts on juriidiline keha, mis toetab piirkonna aktiivseid inimesi nende ideede elluviimisel. Rahakott on arendusseltsil ja Aare seisab hea selle eest, et kõik paberid korras oleksid. Kõik piirkonda tulnud toetused on samuti läbi arendusseltsi liikunud. „Ma usun, et vabariigis ei ole ühtegi sellist küla, kes on nii palju toetusi saanud,” ütleb ta naerdes.
Ta tõdeb, et projektide kirjutamine ei ole alati lihtsalt tulnud ja teinekord on juhtunud, et pool rahast jääbki puudu. „Kui sa tahad ikka raha saada, siis sa pead rääkima selles keeles, mis keeles nemad sinuga räägivad, ja seda pidi õppima,” vaatab ta nüüd tagasi. Esimestest ämbrikolistamistest aitasid üle teised piirkonna ettevõtlikud inimesed ja asjad on alati tehtud saanud. Ingliste on kummaline paik, mis on tõmmanud ligi tähelepanuväärseid inimesi. Kasvõi ainuüksi auhind Rapla Redel on samast kandist ette näidata põllumajandusega tegelevatel Kalle Hamburgil ja Ülo Flauril.
Tänutunne paneb aitama
Aare abistavad käed on ulatunud aga Inglistelt kaugemale. See ei ole küll kindel reegel, aga ta on toetanud neid, kellega teda midagi seob. Üheks näiteks sellest on Kadi Võimlejad. Koostöö Kadiga algas koos Aare noorema tütre trenni minemisega.
„Aare on olnud väga suureks toeks Kadi Võimlejatele algusaastatel,” ütleb Kadi Saks. Aare aitas korraldada transpordi, kui oli vaja minna võistlema või esinema. „Kinkis meie võimlejatele üheksanda klassi lõpus reisi Ventspilsi, Palangasse ja Nidale,” meenutab Kadi. Lisaks oli ta toeks ka Valtu koolile oma laste õppimise ajal. „Väga suure ja sooja südamega, alati igalpool toeks ja abiks,” ei ole Kadi kiitusega kitsi.
Aare ise aga ütleb Kadi kohta: „Tänutunne on siiamaani sees.” Medalite kõrval väärtustab ta veelgi enam neid eluks vajalikke oskusi nagu distsipliin, mida võimlejad trennist kaasa saavad. „Müts maha sellise inimese ees. Ma ei julge ennast Kadiga võrreldagi selle koha pealt, kui palju tema on andnud endast välja,” leiab Aare.
Kultuuri ja noorte toetaja
Aare panus kogukonna heaollu ei ole katkenud pärast Ingle juhataja kohalt lahkumist. Nüüd, kui intensiivsed tööaastad hakkavad seljataha jääma, tunneb ta vajadust veelgi rohkem tagasi anda. „Tervet maailma ei suuda ma parandada,” teadvustab ta endale. „Aga kui mul läheb hästi, siis läheb teistel ka hästi,” ütleb ta.
Ukraina sõja puhkemisest alates läheb temalt iga kuu toetus Ukrainasse teele tuttava pedagoogi abil. „See süst läheb otse rindejoonele. Ja kui see ei lähekski rindejooneni, siis tühja sellest. Ma olen rahul, et olen teinud endast kõik oleneva, et seal hästi läheks,” räägib Aare. Sõja puhkedes lubas ta endale, et saadab igakuiseid toetusi kuni aasta lõpuni. Tänaseks on tulnud tal seda lubadust aasta võrra pikendada. Uurin temalt, miks ta seda toetust vajalikuks on pidanud. „Ma olen Vene kroonus käinud,” ütleb ta esimese hooga. Siis lisab, et meile kätte võidetud kolmkümmend aastat vabadust on hea elu loonud. „Andku jumal neile tervist, et nad võidukalt lõpetaksid, see on ka meie võit,” lisab ta siis.
Veidi enne seda aitas ta elus hoida ka kultuurifestivali “Särin”. Selle peakorraldaja Maili Metssalu meenutab, et 2020. aastal tuli neil koroonapiirangute tõttu festival vahele jätta. Kuid ka 2021. aasta eeldas külastajatelt koroonapasse ja testimist. Lühidalt öeldes oli kuulajaid tavalisest palju vähem, kuid korraldajad kvaliteedi osas hinnaalandust ei teinud. „Olime väga raskes olukorras,” ütleb Maili. „See oli väga ilus moment, kui sain peakorraldajana Aarelt kõne, kus ta küsis väga otse ja ausalt, mis numbrid mul tabelist vastu vaatavad,” kirjeldab Maili. „Ja kui ma olin selle välja öelnud, siis ütles ta, et ega me Raplas siis üksteist hätta jäta,” jätkab ta. Aare aitaski festivalil nina vee peal hoida.
Panus oli seda tähendusrikkam, et korraldajad ei olnud varem erasektorilt tuge otsinud ja pakkumine tuli ilma suurte sponsorlepinguteta. „Aare on teada-tuntud kui kultuuri ja noorte hoidja,” ütleb Maili.
Aare enda käest “Särina” kohta uurides ütleb ta, et see oli tema jaoks väga isiklik. Ta rändab ajas aastakümneid tagasi, kui tema ja Maili isa Jaan mehaanikutena töötasid. „Kui mul midagi vaja oli, siis ma läksin tema juurde ja sain,” meenutab ta tänaseks siitilmast lahkunud Jaani. „Ja nüüd on see vaja tagasi teenida,” leiab ta.
Maili tõdeb, et näeb sarnasust oma isa ja Aare vahel. „Neis on sarnane soojus. Ja neid päriselt huvitab, kuidas noortel läheb. Nad on inimesed, kes on ennast ise üles töötanud ja ettevõtjana teavad riske ja aduvad kultuuri seisukorda eriti selgelt,” räägib Maili.
Ta lisab, et Aare aitab ka tänavuse festivali korraldamisel kaasa mõelda, kuidas erinevaid põlvkondi kokku tuua, mis ongi festivali üks juhtmõtteid.
Maru hea süda
Uurin Aare vennalt Rünno Leinbergilt, kuidas Aarest on selline inimene kujunenud, nagu ta on. Lisaks perekondlikele suhetele on vennad ka koos Ingles töötanud. Tööasju nad kunagi suurt arutanud pole ja koos töötamine nende vahel hõõrdumisi ei tekitanud.
„Aare on maru hea südamega,” tõdeb vend Rünno, kes ütleb, et ta pole suurem asi inimeste kiitja. Uurin temalt, mis ta arvab, millest see tulnud on. „Järsku meie isast. Ta oli ka väga hea inimene. Olime noored poisid ja ajasime kodust auto ära, et Kuimetsa peole minna. Juhilubasid meil muidugi ei olnud. Aga isa pühkis maast autojäljed ära, et ema neid ei näeks,” räägib ta lõbusa loo. „Praegusel ajal enam niimoodi ei tehta, aga siis oli teedel palju vähem autosid,” lisab ta igaks juhuks juurde.
Uurin intervjuu lõpus Aarelt, kas tal on mingeid mõtteid-unistusi tulevikuks. Ta mõtleb natuke ja ütleb, et ei oska sellele küsimusele vastata. „Ma olen jälle terve,” alustab ta. „Aga ma olen ennast nimetanud anonüümseks alkohoolikuks, sest ma ei tea, millal ma libastun, millal see tagasi võib tulla. Seda ei tea ükski inimene,” leiab ta. „Mul ei ole unistusi. Kui siis vaid mõnusalt ja rahulikult elada ja tunda rõõmu sellest, mis juba on,” võtab Aare kokku.
