Laur-Leho Kaljumets, sõpradele Lemo, on rahva seas tuntud kui rännumees. Tema kaasahaaravatest seiklustest on valminud telesaated ning tootnud on ta dokumentaalsarju, millest üks pälvis EFTA konkursil parima tiitli. Juuripidi Kaiu kandist pärit mees pajatab meile oma põneva kulgemise loo.
„Metslased“, reisiseeriad „Eesti lipp ümber …“, „Metsavennad“, „Veetee“ – kes on üht neist dokumentaalsarjadest ETV või ETV2 pealt silmanud, teab, kes on Laur-Leho Kaljumets. Oma rolli on ta mänginud kõigis neis matkamist ja avastamist puudutavates saadetes autori, produtsendi või saatejuhina. Rändamine on Lemole olnud omane juba paarkümmend aastat, on tänagi. Näiteks „Metslaste“ kahe hooaja jooksul on ta Eesti pinnal rännanud jalgsi üle 1000 kilomeetri. Intervjuu ajal mõlgutab mees „Veetee“ uue hooaja mõtteid ja kergitab saladusloori, et augustis algab rännak mööda veeteid Pärnust Narva.
Avastusretkedel on Lemol olnud rõõm kulgeda koos imeliste inimestega, alustades president Kersti Kaljulaidist ja lõpetades lauljanna Elina Nechayevaga. Kõiki inimesi, kes tema teele on sattunud, peab ta oma retkede parimateks hetkedeks. “Need on targad, pühendunud, ägedad tüübid. Võtame kasvõi hea sõbra Mauri Kiudsoo, kes on arheoloog. Sa lihtsalt kuulad ja naudid seda juttu, seda tarkust.“
Mõtisklen omaette, kas Lemo tajub, et ka tema on tegelikult üks nendest inimestest, keda ta eelpool just kirjeldanud oli. Intervjuu Lemoga kulgeb lenneldes, vabalt, koduselt. Kahju on tõdeda, et kahe lehekülje peale kõiki neid paeluvaid lugusid ei mahuta. Uurin, kas ta on mõelnud raamatu kirjutamisele. „Seda on minult küsitud, kuid praegu ma ei arva, et mul sulg nii libedalt jookseks.“
Paneme käima ajamasina ja rändame hetke, mil Lemo reisipisiku külge sai. Tänu võlgneb ta selle eest isale, kelle juuri pidi on ta Raplamaaga seotud. Kasvandu külla, kus Lemo ka täna toimetab, tuli tema suguvõsa juba 1936. aastal. Põlvest põlve on kodukohta hoitud ja plaan on teha seda edaspidigi. Lemo isa töötas omal ajal Automis, kus avanesid võimalused sõita ringi kogu Nõukogude Liidus.
Viieaastase poisina külastas Lemo esmakordselt Krimmi, kuueselt käis Karpaatides ning seitsmeaastaselt õnnestus esimest korda minna välismaale – autoretkega Poola. „See oli elumuutev sündmus. Ma ei uskunud Poolani välja, et ma saan välismaale,“ meenutab ta. Mälusopist suudab Lemo üles kaevata mõned üksikud mälestused neist reisidest. Kuidas ta Karpaatides serpentiini mööda mäe otsa sõitis ning alla vaadates oli helikopter sama kaugel kui tavaliselt alt üles vaadates. Meenub veel, kuidas auto tagaiste oli talle kujundatud justkui mänguväljakuks, kus ta kõikide rännakute ajal sai end lõbustada või magada.
„Hästi hektilised mälestused, aga see pisik, ma arvan, tuli sealt. Tont seda teab! Kui ma ei oleks käinud, kas ma oleksin siis hakanud kondama.“
Kaksteist tundi Venemaa tundras
Esimese tõsisema rännaku võttis Lemo ette 2000. aastal, kui ostis korraliku matkavarustuse. Täna ta ei tea, mitut riiki on ta külastanud ja ausalt öeldes ei ole talle maade rohkus kunagi eesmärgiks olnud. “Oluline on katsuda maast aru saada, mitte kaardile lipukesi panna,” arvab Lemo.
Saatesari „Eesti lipp ümber …“ on teda viinud näiteks Kuubale, Islandile, Musta mere äärde, Albaaniasse. Kusjuures Kuubalt kodu poole tulles tegi nende lennuk hädamaandumise Newfoundlandi saarel, sest üks kaasreisijatest hakkas sünnitama. “Seega võiks justkui öelda, et olen käinud Kanadas, aga tegelikkuses ju pole,” ütleb mees. Suurem osa Euroopa riikidest on läbi käidud, Aasia poolelt Venemaa ning läänest Kesk-Ameerika.
Venemaal käigust meenutab Lemo, kuidas Obi jõe ääres seigeldes oli ta ühel hetkel olukorras, kus tema viisa oli aegunud, pass ununenud kaugele autosse ning ainukese lahendusena tuli tal kaksteist tundi üksi, jalgsi, läbi Venemaa tundrate rännata. See oli mehe sõnul päris pöörane kogemus.
Seiklusjutte Lemol jagub. Hüppame aastasse 2003, kui ta käis Koola poolsaarel. Kolmemeetrise kummipaadiga sõideti Tšhavanga jõel, mis on kohati käre, mõnes kohas paar koske, järsud kaldad ja kanjonid. Meestel oli küll kaart, kuid mitte mõõtkava, mistõttu pandi tikutopsiga enam-vähem paika kose ja kärestike asukohad. Kuidagi ikkagi juhtus nii, et kummipaat sai triiki vett täis ning üks aer pani ajama. Lemo meenutab, et oli seljaga sõidusuunas ning sõber, kes alati ka kõige halvemas olukorras positiivset näeb, ütles: „Kurat, edasi on veel hullem.“
Asi tundus tõsine, sest kummikas suundus otse seisulainesse, mida Lemo võrdleb pesumasinaga – käis tohutu veemöll. See oli hetk, kui peast käis läbi mõte: „Pagan, siia ma küll jääda ei taha.“ Kõigi õnneks õnnestus neil halvimast pääseda. „Siis ma tulin paadist välja ja ütlesin, et edasi ma lähen jala,“ meenutab rändur. Pärast väikest kosumist istus ta loomulikult paati tagasi ja suundus edasi.
Kogemuste poolelt peab Lemo väga oluliseks just maitseelamusi. „Kui ei proovi kohalikke maitseid, ei katseta asju, mida kohapeal tehakse, jääb minu jaoks kogemus poolikuks. Mina ei saa niimoodi käia. Ma pean näppima, asju suhu pistma,“ ütleb ta. Siinkohal soovitab ta kõikidel, kes reisimas käivad, teha sihtriigi kohta põhjalikku eeltööd, spontaanselt sülle kukkunud seiklused on pigem boonuseks, kuid nende peale lootma jääda ei saa. Kui viia end kohaliku eluga kurssi ja õppida ära esmased suhtlusfraasid, siis avanevad Lemo sõnul rännakutel täiesti teised uksed.
Enamiku retkedest on Lemo ette võtnud autoga. Samas nendib ta, et jalutades näeb, tunneb, tajub, kuuleb kõike kümneid kordi paremini. Ringi käimist soovitab ta Eesti inimestele väga ja ütleb, et Eestimaal on väga palju kohti, mis isegi teda suudavad üllatada. Oma meeleolukamaid reisikogemusi ongi ta kogenud just Eestimaa pinnal.
„Metsavennad“ – parim tõsielusari
2022. aasta Eesti muusika- ja filmiauhindade konkursil pälvis Lemo produtseeritud ajalooline saade „Metsavennad“ parima tõsielusarja tiitli. Kuidas aga sai Lemost saadete autor, produtsent? „See oli kuidagi loomulik asjade käik,“ ütleb ta. Esialgu oli mees väga põhimõtteline ja reisidel pilte ei teinud, aga 2004. aastal oli kaasas videokaamera, millega valmisid reisidest esimesed umbes tunnised kokkuvõtted. See materjal on tal tänaseni läbi töötamata, kuid seeme saadete filmimisteks sai maha pandud.
„Ühel hetkel tundsin, et ma lihtsalt pean midagi ägedat tegema. Ma nägin, et umbes samal tasemel tehtud saated on eetris ja siis mõtlesin, et äkki ma võiksin ka poovida,“ räägib ta. Enne Islandile sõitu suhtles ta Eesti Televisiooni toonase meelelahutussaadete juhi Mart Normetiga, kes oli ideega päri. „Eesti lipp ümber Islandi“ oli esimene matkasari, mis Lemo käe all valmis.
Reisisaateid Eesti telemaastikul jagub, sellega nõustub ka Lemo. Senikaua, kuni tal on mõte, millesse ta usub ja mis teda kõnetab, ei ole tal tahtmist pidurit tõmmata. „Aga kui head mõtet ei ole, siis ei ole mul ka südant pakkuda telekanalile mingit jama ja teha selle juures head nägu.“
Lemo ei ole oma loomult kaheksast viieni töötaja. Praegugi tegeleb ta reisisaadete kõrvalt vabakutselisena, oma ettevõtte alt, maineklippide, muusikavideode, veebiklippide tootmisega. Eelnevas eluetapis töötas ta ettevõttes TANK, kus osales ligi saja reklaamklipi tootmises nii produtsendi kui ka režissöörina.
Guinnessi rekordite võrrand
15-aastasel Lemol oli kaks unistust: tal on Tallinnas oma muusikainstrumentide pood ja ta korraldab maakodus sõpradele-tuttavatele suure sünnipäevapeo, kuhu kutsub kõik bändid, kus ta on mänginud. Aprillis „lajatas“ Lemole ette 50. eluaasta, mis tõi väikese poisi unistuse tema mõtetesse tagasi. „Oleks ju olnud lihtne korraldada see sünnipäev Tallinnas, turvalises, mugavas keskkonnas, aga mind jäi ikkagi kriipima, et mis siis saab sellest väikese poisi unistusest. Kui mitte praegu, siis millal veel.“
Unistus saab täidetud. Vestluse ajal toimetavadki aias sõbrad, kes aitavad teha ettevalmistusi eelseisvaks sünnipäevafestivaliks. Vana maja otsa on kerkinud katusealusega lava, kuhu tulevad esinema bändid B.D.Ö, Zorg, Äftekas. Need kolm muusikakollektiivi on Lemo elus mänginud suurt rolli ja tegutsevad tänaselgi päeval.
B.D.Ö oli noorte meeste jaoks esimene bänd, millega anti kontserte, salvestati stuudios, tehti muusikavideosid ja esineti lausa Rock Summeri festivalil. Lemo meenutab naljakat seika, kuidas nad tundmatu noortebändina suutsid turundustrikiga lavaesise rahvaga täita. Ta küsib minult: „Mida peab tegema üks täiesti tundmatu noortebänd, et rahvast lava ette saada?“ Pakkusin, et vastuseks on rock’n’roll, aga tegelikult: „Ikka lollusi!“
Bänd reklaamis välja, et teevad festivali B-laval kaks Guinnessi rekordit: maailma lühim rock-festivalidel mängitud lugu ja maailma pikim rock-festivalil mängitud lugu hüppelt. Ühesekundiline lugu kandis nime „Väike kivi kukkus vette“, mida Lemo mulle ilmekalt esitab, ning hüppelt loo lüürika oli järgmine: pikim lugu hüppelt. Ja see oligi kõik. Kommunikatsioon toimis, sest festivali korraldajate tagasisidest selgus, et B-lava ees ei ole mitte kunagi varem nii palju kuulajaid olnud. Lemo võtab kogu asja kokku läbi huumoriprisma: „Kõik tulid lolle vaatama.“
Kõige selle kaudu avastas seltskond absoluutse Guinnessi rekordi valemi: sama seltskonna poolt kõige lühema aja jooksul tehtud kaks Guinnessi rekordit järjest on kolmas rekord, sealt edasi neljas, viies jne kuni lõpmatuseni. Kahjuks ametlikult nende tulemust arvesse ei võetud, sest ei suudetud seda kategoriseerida.
Kui 1997. aastal B.D.Ö tegevuse lõpetas, arvas Lemo, et ei tee enam kunagi bändi. Teed ristusid aga vana sõbraga, kes kutsus laulma bändi Zorg. „Ma ei teagi, miks ma sel hetkel jah ütlesin, aga ma kindlasti oleks teinud suure vea, kui oleks ei öelnud,“ vajub Lemo mõttesse. 2020. aastal sündis juurde veel üks muusikakollektiiv – Äftekas, kes teeb rock-covereid. Kõik kolm bändi on täna “elus”, aga aktiivsed on Zorg ja Äftekas. „ Zorgiga ei ole meil tähtaegu ega kohustusi. Kui midagi tuleb, siis salvestame. Kui kutsutakse esinema, siis läheme,“ ütleb Lemo.
Hakkame intervjuuga vaikselt otsi kokku tõmbama. Eelviimaseks uurin Lemo seost Raplamaa ja Kaiuga. Siinkandis on ta käinud kogu aeg, juba väikesest peale. Vahepeal puberteedieas tekkis umbes viieaastane paus, aga praegu on ta Kaius igal võimalikul hetkel. „See on see Raplamaa võlu, sa oled täiesti eraldatud, aga tunni aja kaugusel Tallinnast.“ Tõepoolest, Lemo maakodu on täiesti metsa sees, eraldatud keskkonnas, kuhu viib üks künklik metsavahetee. Selline keskkond sobib talle ideaalselt.
Kui juubelifestariga saab täidetud üks unistustest, ootab ees kohe järgmine: Jänessaare muinastalu, millest on ka Raplamaa Sõnumite veergudel kirjutatud. Lemo kommenteeris oma ideed toona nii: „Siin saab oma käega katsuda, maitsta ja kogeda aastat 1180, ehk seda, milline oli elu Eestis enne Euroopa siiajõudmist. Mina nimetan seda elamusmuuseumiks – kõike tuleb katsetada, proovida ja kogeda.” Momendil seisab projekt bürokraatia ja kapitali taga.
Lõpetuseks tahan teada, mis on need põhimõtted, mida Lemo elus järgib. Välja toob ta kolm motot, esiteks: „Kui ma olen päeva jooksul ühe asja juurde õppinud või targemaks saanud, on see päev korras“, teiseks: „Ära tee kunagi seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse“ ning kolmandaks: „Ma tahan anda elu headele asjadele“. Lemo südameasi on teha asju, mis loovad väärtust ja kannavad edasi headust. „Seda kurjust, torkimist ja ärapanemist on liiga palju.“ Just nende heade mõtetega me oma mõnusa tunniajase vestluse lõpetame.
