19.4 C
Rapla
Pühapäev, 21 juuli 2024
LisalehtKoduloolaneKoduloolane: „Jõnksudega“ jalutuskäik 60-ndate Raplas

Koduloolane: „Jõnksudega“ jalutuskäik 60-ndate Raplas

Valter Uusberg

Riinimanda galeriis oli 1. aprillist 20. maini fotonäitus „Päev enne „pidupäeva“ – mustvalged suurendused kunagisest (1966) diapositiivfilmist kõrvuti tänaste ülesvõtetega – autoriteks tundmatu piltnik ja tänane Taimo Tammik.

Galerii senistest näitustest oli see kõige menukam, külastustest sai kohe aru, et sihiks ei olnud ainult huvi fotokunsti vastu, vaid oodatud kohtumine kodukoha kunagise näo ja paljudel juhtudel ka lapsepõlve paikadega.

Giidituurid
Näituse tegi eriliseks, et diapositiivfilm, mille Aivar Pihelgas kooli raamatukogu äravisatava kraami seest välja õngitses ja Tammiku foto­ärisse tõi, oli lahti lõikamata. See andis võimaluse jälgida tundmatu fotograafi marsruuti mööda 60-ndate Raplat. Vanu fotosid elustades tekitas just see Taimo Tammikus asja vastu sedavõrd suure huvi, et ta kaamera haaras ja kordas 56 aasta tagust protseduuri – pildistas ühe päeva jooksul Raplat ligi viiekümnes eri paigas, liikudes eellasega samal trassil. Panin Taimo ja tundmatu fotod paarikutena samas järjekorras seintele ja kutsusin külalisi tekkinud rajal, millel olid sees mõned „jõnksud“, tubastele giidituuridele.

„Jõnksud“
Tundamatu piltnik oli tiirutanud Rapla keskosa ümber, kaugemateks punktideks leivatehas Sauna tänava kandis ja vastvalmivad korrusmajad Mahlamäel. Esimene ja ehk olulisem „jõnks“ tuli ilmsiks, kui ta Alu poolt tulles oli pildistanud uhkes üksinduses seisvat 50-ndate haiglahoonet ja jätnud pildistamata tänasele raplalasele ehk kõige olulisema hoone – ka 60-ndatel pidi see otse tema ees kõrguma. Kahe torniga kiriku unikaalset paraadpilti filmilindilt ei leia, on küll pilt kivisillast, ta on sellest üle tulnud (jalakäijate omi veel ei olnud), pööranud ja teinud sillast pildi, kirik jääb taamal kaadrisse „kogemata“.
Täna sobib selle kohta moesõna „tühistama“, tuuridel kommenteerisin seda kui taju nihet – kirik, olgu või kahe torniga, oli tolleks kümnendiks ikkagi sedavõrd „mängust väljas“, et hakkas aktiivsest tähelepanuruumist vaikselt välja libisema.
Piltniku sabas liikudes avastasime teisegi „jõnksu“. Kui ta oli Viljandi maantee alguses teinud tõsist pildistamistööd ja saanud kaadritesse rea olulisi hooneid (kunagine miilitsamaja, teenustööde hoone, lastesõim ja parteikomitee maja), läks tal nagu kiireks, tõttas Jõe tänavale ja pildistas seal midagi väga olulist – tagasihoidlik majake sildiga „Sõjakomissariaat“.

Ideoloogia jäljed

60-ndatel oli Rapla alev aga ka rajoonikeskus. Keset alevit on tundmatu teejuht kinkinud meile mõned ajaloolised „klõpsud“ – elegantsel metallkonstruktsioonil autahvel pangamaja (tol ajal täitevkomitee käsutuses) kõrval ja mõni samm edasi vaoshoitud vormi ja viisnurgaga hauatähis Isamaasõjas (II maailmasõjas) langenutele, taamal hekkide ja pinkidega haljasala. Mõne aasta pärast kerkib sinna haldushoone (tänane riigimaja), tähised kaovad, rahvas olevat isegi nurisenud, rikuvad kena isteala ära.
Majadel märkame loosungeid, mille suurused pole pealetükkivad, pigem väljendavad nii professionaalsust kui ka pugejalikkust. Parteikomitee fassaadilt leiame sinna hästi sobitatud ja hea graafilise disainiga teate – sirbi/vasara fragment + 1917–1966 – sõnu polegi vaja, asi niigi selge. Sõjakomissariaadil aga ilutseb südamliku postkaardikirjaga püüdlikult täidetud kitsas riba: „Olgu tervitatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 49. aastapäev!“

Kõrvutused

Näituse trumbiks olid kõrvutused. Taimo Tammik oli saavutanud hämmastava kokkulangevuse toonaste ja tänaste kaadrite vahel. Ühtedel seisab näiteks algklasside maja (tänane Rapla gümnaasiumi vana osa) muutumatult täpselt samal kohal ja esmapilgul oli raske leida, mis nende kaadrite vahel kõige ilmekamalt 56-aastast ajahüpet väljendaks. Palusin külastajatel pilte uurida. Vastus ei tulnudki kohe, hetke pärast siiski märgati, et puukene kooli ees oli aastatega juba latvapidi kaadrist välja kasvanud. Anima-inimesena kutsusin nähtut kujutlema kui filmi, mille peategelaseks on puu, mis rahulikult sirgub ja sirgub, kui samal ajal maja kallal toimuvad pisikohendused mööda vilksatavad.

Kontrastid

Kunagise ja tänase kõrvutus võib olla üsna kontrastne. Näiteks Rapla saun, kuigi 50-ndate tüüpehitis, aga üllatavalt meeldivate proportsioonidega kõrvuti tänase kortermajaks planeeritud pooleli jäänud ümberehitusega. Või otse Rapla südames Tarbijate Ühistu ajaloolise poehoone Tallinna maanteele ja Hariduse tänavale vaatavad uhked viilud, mis peitsid enda taga unikaalset kaubahoovi kõrvuti arhitektuurilise veidrusega, mis meid täna selles kohas tervitab.

Odava ruutmeetri hind

Selle pildipaari juures laiendasin veidi uue ja odavama ees vana hävitamise teemat. Tundlikkuse tõstmiseks lugesin fotoraamatust „Romantiline Rapla“ (2001) mõne rea Andres Ehinilt, kellelt pärinesid piltide juurde käivad värss-kommentaarid. Seal oli pilte ka hoonete lammutamisest, mis ajaloolist kaubahoovi ümbritsesid. Ühe juures ohkab poeet kurvalt: „Kes joob sinu vett keset ahervaremeid, kaevuõue kaev?“
Mõni samm edasi ja tundmatu teejuht näitab, mis seisus oli 60-ndatel meie puitarhitektuuri tänane pärl, punguvate ärklitega nn Jaasi maja. Võrreldes 30-ndate rikkaliku fassaadiga on pilt juba vaesem, ilma rõdudeta ja tuhm. Tammiku pilt kõrval seevastu tuletab meelde, et peame olema jätkuvalt tänulikud tänasele omanikule, kes hoole ja armastusega on haruldase pärandi särama löönud. Ühele külalisele siiski meenub, et sedagi maja plaaniti veel lammutada, et tulevasele kultuurikolossile ruumi teha.
Arutlemegi, kas 60-ndatel üldse tunti terminit „miljööväärtuslik“ ja kuidas selle puudumine võis neissegi kümnenditesse ulatuda, mil paljud lammutusotsused langetati. Mistõttu ei ole meie kesklinnas enam stiilset torniga pritsimaja ega toredat linnalõikelist hoonet otse jõe kaldal pangamaja kõrval.

Rapla postkontor.

Kes on pildil?

Pildirea lõpetab kena ülesvõte kultuurikeskusest – seega on tundmatu autor pärast Mahlamäe pildistusi läbi Lastepargi ja mõne tagaaia jõudnud tagasi alevi keskele. Tänu Taimo Tammiku kadreeringule istub kultuurikeskus tänasel pildil täpselt samal kohal kui kunagisel. Aga 56 aastat tagasi astub mööda Tallinna maantee kõnniteed meie poole reipal sammul rõõmus tüdruk, vanust ehk kolmteist. Paneme siingi aja kaadrite vahel käima ja kujutleme, kuidas tüdruk kaadrist väljub, aeg samal ajal selja taga kuhjumas. Millisena ta kõrval olevasse tänasesse pilti astub? Vähemalt seitsmekümnese väärika daamina kindlasti?

Lapsepõlve hõllandus

Teistelgi piltidel leidus inimesi, mõni tunti äragi. Aga paljudele külalistele oli peamiseks näituse­elamuseks lapsepõlve hõllandus, mida neil mustvalgetel retkedel mööda 60-ndate Raplat rõõmuga kogeti.

1 kommentaar

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Milvi Solman
3. juuli 2023 12:24

Väga asjalik ja minevikku meenutav artikkel! Olen sündinud ja kasvanud Raplas, tuttavad kohad, ilus meenutada! Partei hoones lubati õhtuti lastel televiisorit vaadata, teatud kellaajani!