Konstantin Kuningas
Kunagi, aastat 40 tagasi näidati televisioonis vahel saateid “Esinevad noored balletikunstnikud”, ilusa lihtsa pealkirjaga, sest seda nad tõepoolest tegid, esinesid, nimekad veel polnud, esitasid stseene erinevatest etendustest.
Mitme riigi balletikoolide noored tantsijad esitavad juuli lõpus Tallinnas, Haapsalus ja Kuressaares galakontserdi “Tallinn Ballet Gala Junior”. Programmis on “Raimonda” ja “Tuhkatriinu” katkendid, juhendajad Dmitri Hartšenko ja Marina Kesler. Osalevad ka Eesti Rahvusballeti solistid.
Kontserdid on balletikooli suvekursuse lõppsündmus Eesti ja välismaiste õpetajate juhendamisel, kelle eesotsas Kaie Kõrb. Üks neist õpetajatest on Helen Veidebaum, kelle sõnul on sellised balleti ja tantsu suvekoolid ehk värkstoad kogu maailmas väga populaarsed. “Aastaid polnud meil Eestis kahjuks ühtegi suuremat tantsurahvale suunatud sarnast sündmust. Nüüd oleme õnnistatud lausa kahe rahvusvahelise balleti suvekooliga,” räägib ta.
Kui Helen oli ise alles vahva balletikooli õpilane, puhkasid õpilased terve pika suve. Rahulikult puhata oli siiski keeruline, sest keha sügeles kangesti tantsu ja loomingulise tegevuse järele. Seetõttu täitis Helen oma suve ise. Tegi sõpradega suviti tantsuetendusi, mida esitati külarahvale naabri suvila terrassil. Sellele järgnesid professionaalse tantsija aastad, kui tal oli kombeks pika suvepuhkuse ajal käia väljaspool Eestit suvekursustel vaatamas, mida mujal tehakse.
“See kõik oli väga rikastav, silmaringi ja mõttemaailma avardav. Suvine aeg, kui muud pinged ja kohustused on maas ning on võimalik keskenduda asjale, mis sind tõsiselt sügavuti huvitab, on erakordselt arendav. Tean seda isiklikust kogemusest ja näen seda praegu ka oma õpilaste pealt,” lausub Veidebaum. “Need, kes on suvel käinud mõnel oma erialaga seotud kursusel, suvekoolis, on sügisel enamasti väga heal stardipositsioonil. Neil on alustada kergem ja areng kiirem.”
Ise oli ta alati uue hooaja alguse eel juba väga elevil, põledes soovist katsetada ja rakendada uut teadmist ja uusi oskusi oma töös. Suvekursusel osalemine annab võimaluse näha, kuidas teised samade asjadega toime tulevad. Saab ennast võrrelda ja teiste pealt ka õppida häid võtteid. Kohtumised uute õpetajatega võivad luua hea võimaluse leida lahendusi pikalt muret teinud tehnilistele murekohtadele või proovida selliseid liigutusi, mida pole varem kohatud.
“Teinekord on nii, et keegi seletab asju pisut teise nurga alt või teises sõnastuses ja … hopplaa!!! … sain aru!!! … tuli välja!!! Olen seda ise kogenud ja nüüd, kui neid momente kõrvalt näen, siis mis seal salata, võtab kohe südame heldima!” ütleb Veidebaum.
Eraldi teema on ka liikumise filosoofia: kuidas ennast liigutada ja oma keha kasutada ja kuidas liigutusi mõtestada. Ballett on siiski kunstivorm ja liigne süvenemine tehnikasse võib selle muuta pisut sportlikuks ja seeläbi võib tekkida oht muutuda väliseks ja tühjaks. Tallinna Muusika- ja Balletikooli (Muba) õpetajana tegeleb Veidebaum kooliaasta jooksul ka kõikide nende teemadega, kuid piiranguid seab mahukas liigutusprogramm, mis tuleb läbida, ja muidugi ka õpilaste vastuvõtuvõime, sest üldainetele kulub ja peabki kuluma oma aeg.
Poisse on muidugi balletis hetkel vähe, kuid nendeta ei saa ja ega ei taha ka. “Tantsiv mees on imeline! Hetkel on Mubas balletiõpilastest umbes 15% poisid. Ideaalne oleks muidugi 50-50. Suvekursustel on pilt sarnane ja kahjuks mujal maailmas kipub olema sama mure, et poisse balletisaali saada on keeruline… kuid mitte võimatu!” sõnab Veidebaum.
Miks mehed hakkavad tantsima? Benjamin Millepied selgitab William Cubberley ja Joseph Carmani raamatus “Round About the Ballet”, et teda võlus isa sportlikkus – isa oli kergejõustiklane. Paljud sugulased isapoolses liinis olid muusikud. Ema oli aga baleriin ja Benjaminile meeldisid ka Mihhail Barõšnikovi filmid, näiteks “White Nights”.
Veidebaum on vestelnud koolikaaslaste ja kolleegidega sellest, kuidas nad on sattunud tantsu ja balleti juurde. Enamasti on see sügav soov liikuda muusika saatel või ka ilma. Mitmel juhul on olnud tugev soov esineda ja pälvida teiste tähelepanu ning iga kord polegi oluline, et see just tants peaks olema.
“Palju sõltub sellest, kuidas kodus asjadele vaadatakse. Kas tantsuline liikumine on lähedases ringis väärtustatud ja märgatud,” ütleb Veidebaum.
On olnud paar juhtumit, kus info sellisest imelisest koolist nagu oli Tallinna Balletikool ja on praegu Muba, pole jõudnud õigel ajal poisi ja tema pereni. “Tegemist oli Eesti ääremailt pärit meestega, kes on hiljem esile tõusnud kaasaegse tantsu skeenel ja tunnistanud, et see oleks võinud olla põnev väljakutse. Siis on küll kahju! Aga ikkagi tore, et nad on jõudnud tantsuni. Selles osas on meil tööpõld suur ja lai, et hea teadmine meie koolist õigete inimesteni viia,” räägib Veidebaum.
Veidebaum lõpetas 1997. aastal balletikooli, kuid aastad 1983-1988 möödusid TSIK-is iluuisutamisega tegeledes, põhitreener Liivo Rennik ja koreograaf-balletiõpetaja Jelena Burdõlo. Lisaks aitas uisutamisoskust lihvida ka Lea Rand. Üldiselt oli uisutamine Heleni jaoks selgelt aseaine. Ta ootas kannatamatult, millal saab piisavalt vanaks, et minna balletikooli sisseastumiskatsetele. Ta teatas emale viieselt, et suurena hakkab baleriiniks. Ema ütles, et hakata ei saa, selleks peab õppima. Heleni vastus oli lihtne: siis õpin!
Ta ei kujutanud ettegi, et võiks balletikooli ka mitte sisse saada. Teised püüdsid ümber rääkida, kuid Helen jäi endale kindlaks. Hiljem kuulis ta, et kui ta poleks balletikooli sisse saanud, oleks teda oodatud jäätantsu. Partnergi oli juba valmis vaadatud. Iluuisutamisaastad on talle siiski väga armas lapsepõlvemälestus ja ta armastab uisutada siiani. Huvitaval kombel tuli uisutamine tema ellu ringiga tagasi: ta õpetab juba paarkümmend aastat uisutajatele balletti toetava treeninguna.
Popkultuur võib olla ala populariseerimisel ja õpetamisel väga kasulik. Hea balletifilm tekitab huvi, olgu see siis “Kordeballett” Michael Douglasega või Ralph Fiennesi “Valge vares”. Barõšnikovi tutvustas uuele vaatajaskonnale sari “Seks ja linn”.
“Billy Ellioti” ajaperioodil oli Inglismaal poiste arvu tõus balletis ja tantsus laiemalt märgatav. 2014. aastal esietendus “Billy Elliot” Eestis. Selle lavale toomises oli ka Veidebaumil võimalus kaasa lüüa, kuid meil see etendus nii suurt mõju ei omanud. “Eks igal asjal on oma aeg ja kui satub olema õige asi, võib mõju olla tohutu. Hea näide võiks siinkohal olla ka tuntud saatesari “So You Think You Can Dance”,” ütleb ta.
Inimene on ajanud ikka ilu taga. Vanaaja maalikunstnikud said kuulsaks tänu teadmisele, et kaugus inimese lõuast pealaeni on kaheksandik inimese pikkusest. Larry Long räägib Gretchen Ward Warreni raamatus “The Art of Teaching Ballet” sellest, kuidas tantsijaid lahterdati tema algusajal rangelt, ta ei näinud välja nagu prints ja pühendus õpetamisele.
See oli ka üleminekuaeg, mil õpilased muutusid saledamaks ega vajanud tohutuid muskleid. Kirovi balletti esindav Valeri Panov soovitas teha vähem ettevalmistusharjutusi ja rohkem keskenduda: jeté, jeté, jeté! (Balletisammude nimetused on prantsuskeelsed: ronde, jeté, plié, chassé.) Long keeldus viisakalt.
“Pean Longi seisukohta väga õigeks, sest kui hakkad pedagoogina midagi väga rõhutama, kaotab ükskõik milline tõdemus või iva oma mõju. Õpetamine on küllaltki delikaatne teema. Kuidas doseerida informatsiooni nii, et õpilasel oleks piisavalt avastamisruumi ja mängulisust? See on väga suur küsimus ja tunnetuse asi. Püüan seda iga päev parajaks timmida,” ütleb Veidebaum.
Helen Veidebaumi armastus tantsu vastu algas klassikalisest balletist. Ta võis lõputult imetleda varvastantsu. Aja möödudes avastas ta enda jaoks kaasaegse tantsu. Avastas, et see annab talle paremad võimalused enese väljendamiseks. Mingil hetkel väsis ta klassikaliste balletietenduste haldjalikust idüllivahust. Kuidagi tundis, et kaasaegsed etendused lubasid rohkem sügavaid ja süngemaid toone välja tuua.
“Ma ikka armastasin ja armastan siiani klassikalist balletti, kuid mul on väga hea meel, et olen saanud koostööd teha ka Eesti kaasaegsemate koreograafidega, nagu Anu Ruusmaa, Teet Kask, Dmitri Hartšenko, Oksana Tralla ja muidugi ka Mai Murdmaa. Assistendina on põnev olnud koostööd teha nii Marina Kesleri kui ka Jevgeni Gribiga,” sõnab Veidebaum.
Ta püüab käia erinevates Eesti tantsuteatrites. Viimati vaatas Pepeljajevi “Luikede järve”. Väga ootab Jõela “Giselle’i”. Hindab Fine 5 loomingut ja soovib neile jätkuvat loomingulist põlemist. See, kas baleriin saaks alternatiivsete tantsulavade etendustes tantsida, sõltub Veidebaumi hinnangul baleriini mõttemaailmast.
“Minule oli see omal ajal väga põnev ja viis mind kokku selliste võimalustega. Ma arvan, et ka praegu on see võimalik. Eriti nüüd, kui Mubas saavad noored väga head ettevalmistust kaasaegses tantsus noore pedagoogi Anita Kurõljova käe all,” ütleb ta.
“Tramm nimega iha” on üks selline teatrinäitlejatele mõeldud näidend, millest sai ka edukas ballett. See on olnud üks Veidebaumi viimase 10 aasta suurimaid raputusi balletilavalt. “See etendus kuulub nende hulka, mida isegi oleksin hea meelega tantsinud. Nii, kuidas selles etenduses on narratiiviga tööd tehtud, on minu jaoks muljetavaldav. Kõik, mis laval toimub, on loetav ja jälgitav ka kavaleheta. Erakordne! Ja see ütleb mulle, et balletilavale saab viia väga erinevaid teemasid,” märgib Veidebaum.
Lühifilm “Obscured Self” (2020) oli Veidebaumi jaoks põnev võimalus tantsida ja olla hoopiski kaamera ees, mitte laval. Türgi režissööri Umut Vedati magistritöö käsitles koroonaaja ängistust.
“See oli tõepoolest raske aeg tantsijatele: trenni teha võid oma magamistoas või köögis. Seal pole aga piisavalt ruumi või on liiga libe, mille tõttu pead end pidevalt tagasi hoidma. See kõik hakkab mõjuma ka liikumise kvaliteedile. Mul on hea meel, et see aeg on praeguseks läbi. Aga film oli huvitav väljakutse,” meenutab Veidebaum.
Ketlin Oja ütles eelmisel aastal, et ootav noore pensionäri roll sunnib praegu mõtlema tulevikule, iga lavaleastumine on õnnistus. Veidebaum ei ole noor pensionär, sest lõpetas tegevtantsijakarjääri varem, kui 20 aastat täis sai. Ta tantsis 14 hooaega ja läks siis (tänaseks küll juba eks)abikaasaga Brüsselisse elama. Helen õppis seal Pilatese instruktoriks ja selle ametiga käib ta vahel ka ettevõtetes töötajaid virgutamas.
Seda juhtub nüüd küll juba väga harva, sest peamine tähelepanu ja aeg kuulub Mubale ja noortele balletitantsijahakatistele. Siiski on ta siiani veendunud, et istumine on uus suitsetamine ja ettevõtetes peaks rohkem tegelema liikumispauside võtmisega. Tegelikult peaks üleüldse rohkem tähelepanu pöörama liikumispausidele. “Liikumine on terviseks! Tants on terviseks!” usub Helen Veidebaum.
