100 päeva maksutõuse

Hiljuti täitus Vabariigi Valitsusel 100 päeva, mille ühine nimetaja on kõigile selge – maksutõusud. Kahjuks on see aeg olnud Eesti riigile ja rahvale kõike muud kui positiivne. Peretoetuste kärpimise ja laiaulatuslike maksutõusude kiirkorras läbisurumisega süvendas valitsus samaaegselt rahvastiku-, majandus- ja usalduskriisi. Samuti on valitsuse senine tegevus laiemalt olnud kriise võimendav, mitte lahendav.
Mind paneb tõsiselt imestama, miks oli tänasel valitsusel niivõrd kiire maksutõusude kehtestamisega, lasterikastelt peredelt raha äravõtmisega ja abieluvõrdsuse kehtestamisega. Need sammud vähendavad inimeste toimetulekut, lõhestavad ühiskonda ega anna uut hoogu majandusele.

Suvaline rapsimine

Reformierakonna juhitava valitsuse tegemisi vaadates tundub, et silmaklappidega ollakse kinni Eesti-siseses Exceli tabelis ega tajuta suuremat pilti. Meie töösturid ja põllumehed konkureerivad Euroopa ühisel turul ning kui teised riigid tulevad kas siis soodsama elektrihinna või maksupoliitika abil ettevõtetele appi, siis meie vaatame käed taskus toimuvat pealt. Pole siis imestada, et poelettidel võtavad järjest enam võimust importkaubad. Kohalik toodang on lihtsalt üle mõistuse kallis. Valitsuse suutmatus ettevõtjaid kuulda võtta ja neile Euroopa konkurentidega võrdväärseid tingimusi pakkuda paneb kahe käega peast haarama.
On arusaamatu, miks soovib valitsus keset majanduskriisi ning mitmete maksutõusude ajal veel täiendavalt automaksu kehtestada. Rahandusminister toob põhjenduseks, et selle abil loodetakse liikluskoormust ja õhusaastet vähendada. Jah, Tallinna kesklinnas võib see tipptundidel olla probleem, kuid Raplamaa inimeste karistamine on täiesti arusaamatu. Kas meie tänavad ägavad ummikute all ja õhk on heitgaasidest nii paks, et peab maskiga ringi käima?
Tegelikult on siililegi selge, et automaks on lihtsalt veel üks moodus, kuidas inimestelt raha kätte saada. Selle abil viiakse ellu Reformierakonna jõukaid soosiv tulumaksureform, millest 1200 eurot teeniv inimene võidab 6 senti ja 2500-eurose palgaga tööline 106 eurot kuus. Kui eesmärk on pelgalt riigieelarve täitmine, siis tuleks nii ausalt välja öelda, mitte väidetava keskkonnahoiu taha peituda. Praegune retoorika meenutab riiklikul tasemel rohepesu. Riigieelarve tulude suurendamiseks oleks aga märksa mõistlikum luksusmaksude kehtestamine ja astmelise tulumaksu rakendamine, nagu mujal Euroopas.
Lisaks maksutõusudele on valitsus tulnud välja arusaamatute kärpeplaanidega: suletakse maakoolid, lõpetatakse tasuta ühistransport, miinimumini viiakse tee-ehituse rahastus ning loobutakse õpetajate palgatõusust. Ja võtta liikumisaastal raha vähemaks koolispordilt ja liikumisharrastuselt, see jätab mulje, et valitsuse tegevuses puudub igasugune loogika ja süsteemne lähenemine. Kindlasti on kohti, kus riigi kulusid on võimalik koomale tõmmata, kuid seda ei tohi teha laste ja inimeste toimetuleku arvelt. Praegune kaootiline tegevus ei meenuta riigireformi, vaid suvalist rapsimist.

Kriis laheneb iseenesest

Kahjuks tuleb nentida, et Reformierakond pakkus enne valimisi avalikkusele ja valijatele pooltõdesid. Riigi rahandusest räägiti ümber nurga ning nende nurkade taga valitses küllus ja ilu. Kui aga mandaadid parlamenti olid jagatud, selgus, et valijad said omajagu petta. Korras rahanduse asemel on nüüd vaid riigikassa tühjuse kaja.
Eesti majanduslangus on kestnud juba üle aasta ning täiendavalt on lisandunud põuaperioodist tingitud kahjud, millele reageerimisel valitsus samuti lootusetult hiljaks jäi. Vägisi jääb mulje, et valitsuse plaan on tõesti lihtsalt oodata, kuni kriisid ise üle lähevad, selle asemel, et majanduse elavdamiseks vajalik toetuspakett välja töötada. Keskerakond on käinud välja mitmeid ettepanekuid, kuid Reformierakond eesotsas peaministriga on need arrogantsel moel tagasi lükanud.
Samuti ei ole valitsus midagi teinud selleks, et aidata kohalikel omavalitsustel kiire hinnatõusu ja laiaulatuslike maksutõusudega toime tulla. Majanduslangus mõjutab niigi negatiivselt linnade ja valdade eelarveid, kuid samal ajal kasvab sotsiaalabi ja tuge vajavate inimeste osakaal. Kohalikud omavalitsused on raskel ajal inimestele esmaseks turvavõrguks, mille toimimise eeldus on nende enda piisav finantsvõimekus.