16.1 C
Rapla
Esmaspäev, 22 juuli 2024
ArvamusKooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled?

Kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled?

Kristiine Vahtramäe,
Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees ja Alu Kooli direktor

Paljud lapsed, eriti nooremad, juba igatsevad kooli tagasi, vaheaeg on tüütu ja sõbrad on kõik ära sõitnud. Ilmselt on aga rohkem neid, kes naudivad vabadust, hommikust pikka magamist ja „kodutööde“ vaba aega ega taha mõeldagi sellele, et peagi saab koolivaheaeg läbi.

Tegin õpilastega kooliaastale väikese tagasivaate juuni alguses, et mis oli kooliaasta jooksul kõige ägedam ja mida võiks järgmisel aastal jätkata ja mida veel teha, et kooliaeg oleks nauditavam. Alustuseks selgus, et meeles on ikka need tegevused, mis on õpilastele n-ö hinge pugenud, mis tekitavad emotsioone. Sellistest tegevustest on nad ka edaspidi huvitatud ja valmis osalema.
Minu suureks üllatuseks meeldisid noortele ülekoolilised viktoriinid. Pean tunnistama, et ega me neid ülearu palju teinud ja kui tegime, siis kasutasin ka erinevaid metoodikaid. Lapsed on loomult uudishimulikud ja kui seda heas mõttes ära kasutada, on nad õpihimulised ja kui sellega kaasneb veel eduelamus, on nad valmis uurima ja avastama, nii et katsu aga sammu pidada.
Veel meeldisid õpilastele ühised laadad, väljasõidud ja eriti tore oli õhtune disko. Järgmiseks aastaks sooviti koolivaheaja laagreid ja et saaks koolis ööbida. Seega tahavad lapsed kooli tulla, koolis olla ja koos avastada.
Mis aga on siis see, mis teeb kooliaja raskeks? Miks ei taha mõned lapsed kooli minna või miks me kõik teame või arvame, et koolis on raske? Muide, mõned õpilased ei taha ka koolist ära minna, tuleb lausa meelde tuletada, et ehk oodatakse teda juba kodus. Mõnel juhul istub vanem värava taga ja ootab, ootab…
Hea lugeja, tee korraks väike mõttepaus ja mõtle enda kooliaja peale. Kas sulle meeldis (meeldib) koolis käia? Mis oli või on kooliajas toredat? Mis valmistab tänini tuska?
Alustaks meeldivamast osast – ilmselt meenusid sulle mõned toredad seigad, ehk isegi naljad või vigurid, mida sai teha koos koolikaaslastega. Olid ägedad klassikaaslased, ehk meenub ka mõni õpetaja, kellele oled tänini tänulik. Usun, et meenusid mõned sellised seigad ja koolikaaslased, mõnega neist said ehk suvel isegi kokku? On ju mõnusad mälestused?
Aga mis siis tegi kooliaja raskeks? Kodused tööd, kuhjade kaupa igavaid raamatuid, pidev hirm, et äkki ta (õpetaja) küsib mind ja ma ei oska vastata? Pidev tunne, et ma ei ole piisav, isegi kui olen korralikult üritanud õppida, on tunne, et ma ei oska. Keegi ei öelnud sulle, et eksimine on inimlik või no öeldi, aga see ei käinud ju sinu kohta. Õppisid kõik pähe, aga aru ei saanud. Lõpuks sind enam ei huvitanud…
Hirm blokeerib õpitud või kogemustega saadud teadmised ja tekitab tunde, et nüüd on vaja põgeneda või võidelda. Otsmikusagaras (prefrontaalkorteks) asub meie õppimiskeskus, aga hirm, ärevus ja lõpuks stress/depressioon pärsivad meie õpivõime täielikult, mis omakorda tekitavad viha, ängi ja vallandavad isegi raevukuse.
Eesti inimarengu aruanne tõi välja, et enamasti lähevad lapsed kooli suure rõõmuga, aga umbes 7.-8. klassis toimub suur langus, õpilased ei taha enam kooli minna ja on stressis. Tegelikult tekib koolitõrge oluliselt varem, minu hinnangul juba 6. klassis. Suhted klassikaaslaste ja õpetajatega aga halvenevad juba 5. klassis. Siin on oma osa ealistel iseärasustel, aga väga palju saavad abiks olla täiskasvanud, laste vanemad ja õpetajad.
Õppimine toimub huviolukorras, kõige olulisem on, et suhted oleks korras nii kaaslaste kui ka iseendaga. Meist igaüks vajab turvalisust ja mõistmist, mille tagab väärikas suhtlemine ja suhtumine.
Tsiteerin [hariduspsühholoogi] Grete Arrot: „Selleks, et lapsed saaks „iseendaks“, on vaja esmalt seda, et neil on koolis ääretult turvaline nendena, kes nad on, ükskõik mis taustast nad tulevad, ükskõik millised võivad olla nende eripärad ja rõhutaksin, et kui mõne lapsega on mingil hetkel raskem toime tulla, siis seda rohkem vajab ta soojust sel hetkel ja muidu ka.“ ERR, Plekktrumm (20.03.2023).
Mida siis teha? Kuulake lapsi ja mõelgem koos, kuidas saab paremini. Koostöö kooli ja perega on ülimalt oluline, mõtestage koos õpetajaga, miks antakse koduseid ülesandeid. Kellele kodused ülesanded on, kas vanematele või lastele? Mis eesmärki täidab koduste ülesannete tegemine? Õppimine on konstruktiivne protsess – kui saame aru, miks või kus saab õpitut kasutada, siis see jääb ka meelde. Meie, täiskasvanud, räägime pidevalt, kui raske koolis on ja ega seal ju midagi õpita. Miks siis peaks laps tahtma õppida?
Või kas see üldse on tõsi? Tegelikult ei ole, kõik, mida koolis õppisime ja täna iseenesest mõistetavaks peame, on omavahelises seoses ega ole tekkinud iseenesest. Aju ei ole kaamera, mis teeb pilte ja salvestab need siis mällu. Õppimine on aeglane protsess, seega vajame aega, et miski arusaadavaks muutuks ja me oskaksime kasutada seda, mida oleme õppinud.
Laps usub täiskasvanute hirmujutte kollidest nimega „kool“ ja „õpetaja“. Me ise hirmutame lapsi, aga kui miski ei ole nii tore, kui võiks olla (seda võib ka juhtuda), siis räägime sellest kooli ja õpetajaga ning leiame lahendused.
Seniks mõnusat koolivaheaega kõigile!

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare