Ülestunnistus ületunnustamisest

Jaan Urvet

Ülestunnistuse teema-sõna mõjub vahest lugejale sedavõrd intrigeerivalt, et kuulen juba küsimust „Kas saab tunnustamist olla üldse sedavõrd palju, et võtta kõnepruuki sõna ületunnustamine?”.

Tänapäevane elu- ja töötempo on muutunud kiireks ja nõudlikuks, kus saavutusteni ja edasi tunnustuseni jõudmiseks tuuakse ohvriks pereelu ja terviski.
Võistlus käib kõikjal: kodus, koolis laste vahel, telesaadetes, naabrite vahel, spordis, loomealadel, glamuuripidudel, riietumisel, elukaaslaste valikul, reisikilomeetrites jne. Kes võistlusrattast välja langeb, kaob orbiidisärast.
Mitte igal alal ei ole inimeste võrdlemine alati võimalik või mõistlikki. Võimalus inimesi mingil alal võrrelda sõltub suuresti sellest, millist tegevust või valdkonda silmas peetakse ja millised on selles valdkonnas kasutatavad mõõdikud ning eesmärgid.
Kui kodanikupäeval tunnustatakse inimesi, kes on silma paistnud aktiivse kodanikuhoiaku ja tegutsemise või väljaütlemisega, siis on see eeskujuks ja ka järgimistvääriv. Kui elupäästjate tunnustamisel tänatakse aumärkidega kõiki, kes oma kiire reageerimise ja julgusega päästsid inimese, siis kindlasti ei teinud nad seda auraha nimel.
Spordis on asi selge – sekundid, meetrid ja kilogrammid! Kel sekundeid vähem ning meetreid ja kilogramme rohkem, see ongi parim. Ka kunstis tuuakse enamasti võistlusaltarile kogu perioodi looming, mis siis ka kompetentsete hindajate poolt üle vaadatakse ja läbi vaieldakse. Ärimaailmas on ettevõtete ja töötajate võrdlemine tavaline praktika, et hinnata nende jõudlust ja konkurentsivõimet. See põhineb tavaliselt kvantitatiivsetel näitajatel, nagu tulud, kasumid ja turuosa.
Isikliku arengu valdkonnas võib inimeste võrdlemine olla siiski vahel vastuoluline. Mõnikord võib tunnustatud persoon olla eeskujuna ehk isegi inspireeriv, kuid liigne võrdlemine võib kaasa tuua küsitavusi ja kahtlemist. Vahel koguni kaebusi ja kohtukeisse, nagu juhtus ühe aasta ema tiitli saanuga.