Kaasaegne graafikakunst pakub üllatusi

Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses avati 20. oktoobril näitus “Pindadest, piiridest, omaruumidest”. Lisaks tööde tehniliselt omapärastele lahendustele on huvitavalt lahendatud ka tööde ülesriputamine, paigutus. Palju detaile, mida uurida ja puurida.
Graafikatehnikates kihiliselt töötamine kujundab mõtlemise viisi, see on jutustamise keel. Seitse kunstnikku võtavad graafikakunsti tööriistad ning liiguvad nendega edasi – paberpinnalt ruumi. Mäestikuna kerkivad küsimused, kas trükigraafika saab olla ruumiline? Millised on graafikakunsti ruumilised omadused? Milliseid maastikke moodustavad graafikakunstnikud erinevates tehnikates ja omaruumides?
Žestid, töökojad ja materjalid on siin kahtlemata kohal, omavad häält ja osalevad otsustusprotsessides. Kivi, paber, käärid, puit ja kangad – need on vaid mõned materjalid, millel on siinsetes teostes sama suur teovõime ja sõnaõigus kui autoril. Nii juhatab sisse Helen Tago ja Kadri Toomi näitusetekst. Et teada saada, kuidas nad näituse nime selgitavad, tuleb seda teksti kunstikeskuse seinalt ise edasi lugeda.
Näituse kuraator ja üks osalevatest kunstnikest Britta Benno on tegelenud graafikakunstiga väga kaua. Küll ise tehes, teisi õpetades ning seda valdkonda uurides. Näitus ja näituse ruumi mõte ühtivad hästi, Britta kommenteeris pisut graafika olemust.
“Kaasaegne kunst tegelikult ei olegi suurelt tehnikapõhine, vaid on pigem ideede- ja kontseptsioonipõhine, see on ka graafikas nii.” Seda kastist välja mõtlemist on kunstniku enda töös hästi näha. Nimelt tegi ta näitusele videoklipi, milles dokumenteeris kõigi seitsme osaleva kunstniku graafika tegemise liigutusi.
Maalikunstiga võrreldes on graafika täis üllatusi, kuid samas põhjalikku planeerimist.
“Tehnilised protsessid. See, kuidas sa planeerid selle pildi, pead selle mõnes mõttes tükkideks lahti võtma ja sellest mingid šabloonid tekitama ning tagasi panema. Ühtepidi on väga täpseid etappe vaja läbi käia, samal ajal mängib suurt rolli ootamatus, kuidas asjad hakkavad juhtuma. Graafika on nagu kameeleontehnika, ehk mõnes mõttes jäljendab teisi tehnikaid. Näiteks on Kadri Toomi töö minu arvates pigem maaliline. Ma usun, et ta mõtles või lõi selle nagu maalija, mõeldes suurtest ja värvilisest pindadest,” rääkis Britta. Näitusel olevad tööd imiteerivad erinevaid kunstižanre. Britta enda loomingus on justkui videokunst ja graafika koos.
Britta jätkab: “Iga graafikatehnikaga tekib mingisugune lisaefekt, lisaomadus, mida ilma selle tehnikata nii väga ei saa, sest seal ongi see käeline ootamatus.”
Näitusel on väljas seitsme kunstniku tööd. Britta Benno selgitab oma valikuid: “Tahaksin näidata erinevaid tehnikaid, erinevaid graafikaliike ja mõtlesin, kes neid minu arvates praegu kõige ägedamalt valdab Eestis. Nad igaüks esindavad mingisugust graafika kategooriat.”
“Pindadest, piiridest, omaruumidest” pakub kindlasti ootamatusi. Kindlasti soovitan lugeda näituse juurde kuuluvat infolehte, mille saab kohapeal ja mis selgitab kunstniku tausta ja mõttemaailma ning seoseid tema tööga.
Näituse viimasel päeval, pühapäeval, 12. novembril leiab aset kohtumine kunstnikega ja ringkäik näitusel.