Raamatukogude päeval proovis Rapla keskraamatukogus lugejateenindaja tööd Rapla Kesklinna kooli õpetaja ning kirglik lugeja Jaan Urvet. „Selg on lausa märg,“ võttis Jaan oma päeva raamatukogus kokku.
Mitme tunni vältel tuli tal 25. oktoobril raamatuid vastu võtta, välja anda, tunda arvutiprogramme ning suhelda klientidega. Üksi sellega hakkama poleks saanud, tõdeb mees, vaja oli kogenud spetsialisti abi.
Vähemalt ei olnud keskkond Jaanile võõras, kuna ta on väga aktiivne raamatukogus käija ja lugeja. Ta nimetab raamatukogu oma teiseks koduks. „Raamatukogu täidab teraapilist rolli inimesele,“ kirjeldas ta selle väärtust.
Kuivõrd elu on meest viinud eri paikadesse, on see talle andnud võimaluse näha mitme raamatukogu hingeelu. Ruhnu saarel oli just Jaan üks neist, kes võitles kohaliku raamatukogu säilimise eest. Aktiivne lugeja oli ta ka Kuressaares ja Tallinnas. Jaan meenutab, kuidas tema 95-aastaseks elanud ema käis vähemalt korra nädalas raamatukogus, veetes seal kaks-kolm tundi. „Kõigil oli aega teda ära kuulata ning ta tuli alati tagasi kotitäie raamatutega. Tervisekeskuse järel oli raamatukogul järgmine roll tema elus,“ meenutas Jaan naljatades.
Veel tuleb tal silme ette, kuidas sel ajal, kui tema oli väike poiss, soetas ema Siberist tagasi tulles esimese ostuna just vineerist kokku klopsitud raamaturiiuli. Ühel hetkel oli kodus juba tuhandeid raamatuid, tänaseks aga üks koridori seinatäis peamiselt teatmekirjandust ja luulet. Veel meenub, kuidas Raplas Tallinna maanteel olnud raamatupoe juures tuli ka öösiti järjekorras oodata. „See oli prestiiži või staatuse küsimus, et sul pidid olema kõik ilmunud raamatud,“ rääkis ta.
Päev Rapla keskraamatukogus tõestas, et ka täna, keset argipäeva käib raamatukogus palju rahvast. „Kes siis veel ei ole kohaliku elaniku hingehoidja kui mitte raamatukogu.“
Õpetamise kõrvalt on Jaanil pisut vähem aega lugeda, aga suvega õnnestub 30-40 raamatut läbi käia. Alates 2014. aastast peab ta registrit loetud raamatutest ning ainuüksi selle ajaga on ta jõudnud umbes 450 raamatut läbi lugeda. „Ma lausa neelan raamatuid. Raamat ei ole mulle vaba aja veetmise viis, vaid kuna aeg on nii kallis, siis ma valin, mida loen. Ma tahan sellest raamatust midagi saada,“ ütles ta, vihjates, et raamatud aitavad teda mitmeid teemasid paremini mõista.
Näiteks proovis ta aastaid tagasi mõista kunagist luuletajat Mart Rauda, kes Jaani sõnul oma luules mõnes mõttes ära pööras. Nüüd on ta palju lugenud ukraina kirjandust, et tabada selle rahvuse hingeelu. „Raamat aitab ka endasse vaadata. Mõnikord tunned end raamatukangelases ära ja mõistad ta hukka, aga siis mõtled, et ta on ju minuga nii sarnane. Siis korrigeerid ka oma käitumist.“
Raamatukogu on suhtlemise koht
Kuigi täna on raamatuid võimalik lugeda ka nutiseadmest, ei meeldi see Jaanile teps mitte. Ka mõte, et raamatuid hakatakse laenutamise käigus koju ukse taha tooma, ei ole temal sõnul päris see. „See oleks sama hea, kui me hakkaksime inimesi ravima ainult Teamsi kaudu. Sellel otsesel kontaktil ja empaatilisel sidemel on sama suur roll kui raamatul, mida võetakse,“ leidis ta. Raamatukogude kadumisel jäädakse tema arvates ilma vajalikust suhtlusest, kus inimestel on võimalik omavahel arutleda või muresidki kurta. Raamatukoguhoidjad on Jaani sõnul nimelt suurepärased kuulajad. „Aga täna ma sain aru, et minusugused jutupaunikud võivad ka päris tüütud olla,“ naljatas ta.
Jaan on kindlal seisukohal, et lugemisel tahab ta tunda paberimaterjali. Kusjuures ka Rapla gümnaasiumis tehtud uuringu kohaselt eelistab 70% õpilastest just köidetud teost, rääkis Jaan. „Ma tahan keerata seda lehte ja kui mõte läheb kaduma, siis tagasi keerata. See on side paberimaterjali ja köitega. Seal on oma hing selle autori ja kujundaja poolt. Sõrmega tõmbamine mulle väga ei istu. Ühte sulamine kuidagi ei teki selle tehnilise seadmega nagu päris raamatuga.“
Küsin Jaanilt, kas on oht, et noored muutuvad raamatukaugeks. Ta rääkis selle peale, kuidas üks lapsevanem koolis tegi märkuse, et lastele antakse kohustuslikku kirjandust kaheksa raamatut, mitte kuus, nagu õppekava ette näeb. „See võttis natukene tummaks, et kodust selline suhtumine. Lasteraamatud ei ole väga paksud,“ ütles ta.
Tihti võtavadki noored tema sõnul raamatu lugemist nagu väga ebameeldivat kohustust. Jaan aga lohutab ja ütleb, et see ikkagi sõltub vanusest ja on ajas muutuv. Nõustume, et huvi lugemise vastu algab ikkagi kodust. „Kui vanemad ees loevad, siis loevad lapsed ka,“ ütles ta.
Kui mõni inimene tahaks hirmsasti lugeda, aga ei oska kuskilt alustada, soovitab ta pöörduda raamatukoguhoidjate poole, kes on mehe sõnul igati professionaalsed soovitajad. Olles ise niivõrd palju raamatuid läbi lugenud, on tal raske esimese hooga soovitust anda. Värskelt on meeles Romet Vaino „Rabatud“, mille „mõju all“ ta enda sõnul on. Seda raamatut luges ta üle kuu aja, rahulikult ja aeglaselt ilma sõnagi vahele jätmata. „See töö, mida ta tegi rabadega ja inimese hinge minekuga on hästi mõjuv,“ ütles ta.
Mõtiskleme veel koos selle üle, miks raamatukogusid suletakse. Jaan tõdes, et eks raskes majanduslikus olukorras tuleb erinevaid otsuseid teha, kuid tihtipeale nähakse ainult rahanumbrit, mitte seda rolli kohalikus kogukonnas, mida raamatukogu täidab. „See võib teha karuteene ja kui tekib lünk sisse aastateks, siis inimese huvi raamatu vastu ka taganeb. Sellest on kahju,“ ütles ta. Mängides korra hiromanti, arvas Jaan, et raamatukogud ei kao meie seast kuhugi. „Raamatuid loetakse sõjatandril, vanglates, rongides, laevades – igal pool, nad ei kao kuhugi. See on inimese vajadus lugude järele. Lugude järele, mida oma looga ei suudeta kompenseerida.“
