Kas Eesti muudab nõusolekuta seksi vägistamiseks?

Yana Toom, Euroopa Parlamendi saadik (Keskerakond)

Hiljuti helistas minu Eesti büroosse üks daam, kes registreeris ennast osalemaks naistevastase vägivalla teemalisel konverentsil, mille ma korraldasin Tallinnas Renew fraktsiooni toetusel. Ja muuhulgas avaldas imestust, et Yana Toom tegeleb selle teemaga – ta ei olevat kunagi sellest kuulnud. Kas see on lühiajaline huvi?
Eeldan, et sama küsimus võis tekkida nii mõnelgi lugejal, nii et vastan korraga kõigile – ei, see ei ole lühiajaline huvi. Sisuliselt saadab see huvi mind kogu elu, mille põhjus on mõistagi lapsepõlves. Pikemalt sellest ei räägi, aga uskuge mind – mis on vägivald, tean ma väga hästi. Nagu ka seda, et viimase kolmekümne aastaga pole olukord – ohvri vaatevinklist vähemalt – muutunud selliselt, et naised ja lapsed, kes saavad kodus peksa, ka päriselt tunneksid, et riik nendest hoolib.

41% naistest on kogenud vägivalda
Minuga ei pea olema nõus. Tean, et oleme riigina teinud suuri pingutusi, aga olukord on siiski sant ja statistika seda ka peegeldab. Nimelt kuulub Eesti Eurostati andmetel kõrgema vägivalla tasemega riikide gruppi. Suisa 41,2% Eesti naistest, kes on kunagi suhtes olnud, on elu jooksul kogenud kas füüsilist, vaimset või seksuaalset vägivalda.
Kusjuures Euroopa Liidu suurem palgalõhe on selle mündi teine pool. Vägivald on oma olemuselt hierarhiline nähtus, täpselt nii, nagu seda on naistöötaja (võrreldes meeskolleegi omaga) väiksem palganumber.
Need on siis lühidalt põhjused, miks pidasin vajalikuks teemaga tegeleda Euroopa tasemel. Ja tegin seda päris aktiivselt. Nelja aastaga olen töötanud kahes komisjonis kümne raporti kallal, mis on kas otseselt või kaudselt seotud naistevastase vägivalla probleemiga. Ning lõpuks parlamendi surve tulemusena oleme jõudnud niikaugele, et Euroopa Komisjon tuli välja vastava direktiiviga, mille parlament kiitis heaks ja saatis nn trialoogi ehk kolmepoolsetele läbirääkimistele. Need kolm poolt on Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu. Viimane on see kurikuulus koht, kus laua taga istuvad ja otsivad konsensust 27 liikmesriigi esindajad, nii et Eesti valitsuse seisukoht on selle algatuse kontekstis vägagi tähtis.
Kaugeltki mitte kõigis EL-i riikides ei ole naistevastane vägivald, sealhulgas perevägivald, kriminaalkuritegu. Kuid isegi seal, kus justkui on, osutub praktika sageli täiesti vastupidiseks. Vaid 13 liikmesriiki tunnistavad nõusolekuta seksi vägistamiseks ja Eesti paraku nende hulka ei kuulu. Direktiivi eesmärk on seda olukorda parandada.
Näiteid ei pea kaugelt otsima, lugege uudiseid. Eesti Ekspressi artiklis kirjeldati juhtumeid, kus Eesti kohus mõistis vägistamises kahtlustatavad õigeks, võtmata arvesse asjaolu, et naine polnud seksiga nõus: “2021. aasta septembris joodab mitme lapse isa noore naise täis ja paneb tema napsu sisse korgijooki. Neiul tekivad tasakaaluhäired, ta muutub uimaseks, aeglaseks ja täiesti abituks. Mees vägistab teda. Neiu keha tahaks vastu punnida, aga jõudu pole. Ta ei suuda end liigutada. Mees on tugev, sitke spordimees, kelle kohta annab otsingumootor eeskujulikke tulemusi spordis. Ta vägistab neiu kaks korda, kolmas kord ebaõnnestub. Mehe seksisoovist jäävad naise reitele ja põlvele verevalumid. See mees on ka varem vägistamise eest süüdi mõistetud, ka siis juhtus kõik samamoodi – enne vahekorda uimastas ta neiu. Maakohus mõistab mehe süüdi, seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks reaalselt vanglasse. Kuid ringkonnakohus mõistab õigeks. Pole tõendeid, et neiu ei soovinud vahekorda! Kannatanu jutt pole usutav.”
Kui isegi sellisel juhul mõistis kohus vägistaja õigeks, siis mida öelda olukorra kohta, kus näiteks ohver ei osutanud vastupanu – nagu oli teises artiklis kirjeldatud juhtumis. Selles loos polnud neiul süüdistuse järgi entusiasmi ega ka nõusolekut. Mehed hoopis ähvardasid teda, et on politseinikud. Ja kuna tüdruk oli kokaiini tarvitanud, oli hirm see, mis ta meestele allutas. Tüdruk teadis, et kokaiin viiks ta enda kinni. Kohtus aga ei suutnud tõendada, et mehed võtsid tüdrukut vägisi.
Seetõttu tegin eelnõusse muudatuse, mille seda menetlevad komisjonid ka heaks kiitsid. Muudatus hõlmab seksuaalset rünnakut, välja arvatud vägistamine (sexual assault, excluding rape). Muudatuse kohaselt peavad EL-i liikmesriigid tunnistama kriminaalkuriteoks naise suhtes seksuaalse iseloomuga teo sooritamise ilma naise nõusolekuta, samuti sundimist selliseks nõusolekuta teoks kellegi teisega.
Üks olulisemaid punkte eelnõus on mittenõusoleku definitsioon: naine ei nõustu seksuaalvahekorraga, kui ta ei nõustunud vabatahtlikult või ei saanud oma füüsilise või vaimse seisundi tõttu vaba tahet teostada. Näiteks kui ta oli teadvuseta, une-, haiguse, kehavigastuse, töövõimetuse või joobeseisundis. Ja isegi vabatahtlikult väljendatud nõusolekul võib naine sugulise teo vältel igal ajal keelduda. Nõusoleku puudumist ei saa eitada, kui naine vaikis ega osutanud sellele teole verbaalselt ega füüsiliselt vastupanu või naise varasema seksuaalkäitumise tõttu.

Vaikiv kasarmuõhkkond
Kui see eelnõu oleks kehtinud ülalkirjeldatud kohtuprotsesside ajal, poleks kuriteo toime pannud mehi õigeks mõistetud. Kuid direktiivi pole vaja mitte ainult selleks. See nõuab, et EL-i riigid tingimusteta tunnistaksid kuriteoks naiste ümberlõikamise, küberjälitamise ja sundabielud.
Ja mitte ainult.
Arvatavasti paljud teavad Eesti kunstnikku Toivo Freeman Pilti, kellele meeldib huvitavates olukordades alasti naisi kujutada ja neil naistel on kuulsate Eesti poliitikute näod. Direktiivi kohaselt oleks pornograafiliste piltide loomine ilma kujutatute nõusolekuta (kasvõi tehisintellekti kasutades) ja nende postitamine näiteks sotsiaalvõrgustikesse jällegi kuritegu. Selge see, et siin on hall ala, nt karikatuurid. Täpsemalt määrab õiguse rakendamise kohtupraktika.
Samal päeval, kui parlament kiitis heaks direktiivi koos minu muudatusettepanekuga, oli mul intervjuu staažika Eesti meesajakirjanikuga. Rääkisin talle oma töövõidust ja sain vastuseks ülbe “kuulge, proua Toom, kas teil tõesti pole seal Brüsselis midagi targemat teha”? Tean ka seda, kuidas teema arutelu juures Riigikogus viskasid mehed nalja stiilis, et “misasja, kas ma pean nüüd oma naiselt iga kord nõusolekut küsima”?
Ma tegelikult eeldan, et need konkreetsed mehed küsivadki – normaalsed pereisad, hoolivad abikaasad. Aga see kasarmu õhkkond, mis justkui vaikimisi käib meil teema arutelu juurde, ongi see soodne pinnas, mis teeb Eestist kõrgema vägivallatasemega riigi.