Selle aasta esimene lumi sadas maha ööl vastu 23. novembrit. Vanasti nimetati lumetulekut talve alguseks, mis vabastas inimesed pimedusest ja tõi elurõõmu tagasi. Nüüd tekitas lumi kogu Eestis eriolukorra, mis on tõusude ja mõõnadega kestnud juba terve kuu.
Näiteks eile kell 12.15 oli Elektrilevi katkestuste kaardil Eestis kokku veel 50 rikkelist piirkonda ja elektrita 1040 majapidamist. Raplamaa moodustas sellel kaardil kaheksateistkümne rikkepiirkonna ja 162 hädas majapidamisega halvatähendusliku „saarekese”.
Tegelikult ongi kogu selle nn eriolukorra ajal üheks suuremaks kannatajaks olnud just Rapla maakond, kuigi meedia kaastunne on läinud Lõuna-Eestisse. Eriliselt said pihta Rapla valla piirkonnad, aga ka Rabivere, Hageri, Sutlema, Aespa Kohila vallas ja Varbola ümbrus Märjamaal. Need olid peamised, loomulikult oli kannatajaid ka mujal.
Kui nüüd arvestada ilmaprognoosi, mis lubab jõulueelseteks päevadeks enam-vähem samasugust ilma, nagu oli 23. ja 24. novembril, siis teeb õigesti see, kes valmistub uuteks katkestusteks. Elektrilevi on küll avaldanud lootust, et ehk murdis esimene lumi kõik nõrgemad puud juba maha, aga me ju teame, et lootus on nõrkade lohutus, tark mõtleb ennetusele.
Kodanikukaitsega ja valdade võimekusega on nagu on – kolmkümmend aastat on teemat eiratud. Võib arvata, et see oli üleideologiseeritud tsiviilkaitse tagajärg. Kuigi see pole mingi õigustus, võib seda siiski kuidagi mõista. Aga elektriliinikoridoride kesist hooldust talveks ei ole võimalik mõista. Mõned lumevaesemad talved ei tähenda ju, et korralikku talve karmi tuisuga rohkem ei tulegi.
Ja asi ei ole töötegijates, pigem ülemäärases kokkuhoius, millega on vähendatud trasside hooldajate ja kriisibrigaadide arvu miinimumini. Kindlasti sobib sõnapaar „õhuke riik” poliitilisele loosungile, aga mitte reaalsesse ellu. Selle tagajärg on liigne tsentraliseerimine: mida kaugemale on viidud juhtimiskeskus, seda hägusam on kohtadelt tulev info ning ebamäärasemad alla jagatavad korraldused. Tundub, et seda lihtsat tõde on väga raske mõista.
