Jaak Karp: “Suure tõenäosusega on see viimane hooaeg meistriliigas.”

Avis Utilitas Rapla korvpallimeeskonda ootab lähikuudel ees tõehetk – kas meistriliigas mängimine saab jätkuda või mitte. Pall on hetkel Rapla valla käes, kelle otsusest sõltub, kas toetamist jätkavad ka nimisponsorid.

Nimisponsoritega lõpeb Rapla esindusmeeskonnal toetusleping selle hooajaga. Meeskonnale on toetajad andnud selge signaali, et toetuse jätkumine sõltub sellest, kas Rapla vald on nõus korvpalli toetama vähemalt samas mahus, nagu seda on tehtud kolm aastat (100 000 eurot aastas) või mitte. Vald on aga seni olnud seisukohal, et toetust plaanitakse kärpida lausa poole võrra. Mis saab korvpallikoolist ja esindusmeeskonnast edasi, sellest räägib Rapla korvpallikooli mänedžer Jaak Karp.

Kas kõige suurem valukoht on valla toetuse vähenemine?
Jaak Karp: Meil on kaks muret. Üks on noortesport, mille toetust on aastast 2022 vähendatud väga drastiliselt, teine on esindusmeeskond, kelle toetusperiood sai läbi ja uut otsust ei ole. 31. detsembril lõppes valla toetus ära ja me oleme saatnud uue taotluse, aga vastust ei ole tulnud. See otsus mõjutab selle aasta lõpetamist ja järgmist hooaega. Vallast on tulnud väga selged signaalid, et on plaan esindusmeeskonna toetust vähendada poole võrra. Loogiliselt teevad siit meie nimesponsorid järelduse ja võtavad seda signaalina, et kohalik omavalitsus ei väärtusta meid nii palju, et neil tasuks meid toetada.

Kas tõesti mõtlevad nimisponsorid nii?
Mina nende asemel teeksin täpselt sama järelduse. Me oleme ju eelkõige Rapla võistkond. Kes iganes on olnud nimisponsor, oleme alati olnud Rapla. Kõik, mis me teeme, alates noortest, keda meeskond mõjutab, ja meeskond ise – kogu tegevus on Rapla valla heaks. Olgem ausad, Utilitas ei müü sellepärast rohkem energiat, et nad meid toetavad, seal puudub see seos. Aga Rapla vald saab kogu kaasneva kasu väga suures osas. Seega on väga loogiline, et vald peaks olema esimene ja kõige suurem meeskonna väärtustaja.

Kas teile on antud suunised, kuidas võiks vähendatud rahaga edasi minna?
See on alati olnud minu palve, et sellise otsusega tuleks kaasa juhised või soovitused, mida me peaksime tegema, ka noortetöö osas. Kas vähendama treeningrühmasid või -mahtu, vabastama kvalifitseeritud treenerid, loobuma meistrivõistlustel osalemisest? Kuidas me peame reageerima? Kas oleksime pidanud noortelt võetud toetuse võrra igal aastal lastevanemate kuumaksu tõstma? Sama nagu meeskonna puhul – ei ole tulnud mingit signaali.

Kuidas edasi?
Üks asi, mida ma olen tunnistanud, et see oli minu viga, oli see, et me ei muutnud 2022. aastal kurssi, kui toetust vähendati. Oleme soovinud alati tegeleda noorte spordiõppega, võimalikult kvaliteetsega. Valla noortespordi rahastamise süsteem on suunatud liikumisharrastuse, mitte spordiõppe läbiviimisele. Tookord me ei reageerinud ja alles 2023. a sügisel sai rida muudatusi tehtud, kuid selle aja peale tekkinud auk oli juba liiga suur. Me oleme selles mõttes haruldane klubi terves Eesti korvpallis, et me osaleme kõikide noorte vanustega ”eestikatel” ja meil on nii meeste kui ka naiste meistriliigas esindusvõistkond. Paar üksikut klubi on veel, kes on sellega hakkama saanud.

Millised on teie suurimad kulud?
Tööjõukulud, kuna treeningmahud on korralikud, spordiõppe tasemel. Väga suur kulu on Sadolini spordihoone ja kolmas on Eesti meistrivõistlustel osalemine.

Kindlasti on neid, kes tahavad ”uppuvat laeva” päästa. Mis sõnumi on kogukond andnud?
Inimesed regeerisid uskumatusega. See meeskond on ikkagi 14 hooaega meistriliigas olnud ja tõenäoliselt oli see mõte, et okei, on jama, on keeruline, aga et kuidagi ikka saab. Nüüd on arusaam, et see on reaalsus – väga suure tõenäosusega on see viimane hooaeg meistriliigas. Iga mäng, mis on jäänud, võib olla selle vastasega viimane. See on kogukonna jaoks hetk, kus neil on võimalus reageerida ja näidata, kas seda meeskonda on vaja või mitte.

Mis see päästerõngas oleks?
Valla poolt on pidevalt mingi kahtlustamine ja levib jutt, et ei tea, kuhu raha läheb. Tegelikult on neil ülevaade olemas. Me oleme erasektori raha toonud üle poole miljoni euro, paneme omalt poolt igale valla eurole palju rohkem juurde. Meil oleks vaja, et toetust suurendatakse ka noortel, et kvaliteetne spordiõpe tagada. On vaja teha põhimõtteline otsus: kas meil on tõesti ainult liikumisharrastus või võiks olla ka Raplas noorel trenni minnes vähemalt mõnelgi alal eeldus jõuda Eesti tippu.

Kas musta stsenaariumi puhul mõjutab see ka korvpallikooli toimimist?
Tugevalt. Treeneritel ja paljudel õpilastel on praegu siht silme ees, kuhu jõuda. Nad tahavad olla ükspäev osa sellest meeskonnast, kelle mängu kogukond vaatama tuleb. Kui reaalne siht kaob kogukonnast ära, siis see mõjutab palju. Meie eesmärk on vaatamata sellele noortetööga jätkata ja seda maksimaalselt heal tasemel.

Mida öelda neile, kes ütlevad, et meil on ka teised spordialad?
See on väga okei, et meil on, peabki olema! Ma ei ole kunagi arvanud, et Raplas peaks ainult korvpall olema. Alati tuuakse korvpalli puhul esile, et saame teistega võrreldes palju rohkem raha ja esitletakse seda kui ebaõiglust. Jäetakse tegemata see järgmine samm, et võrrelda sisu. Pole välistatud, et päris mitme ala puhul on vastupidi – hoopis ebavõrdne korvpalli suhtes. Võrdleme klubi oma panust eelarvesse, võrdleme, kui palju see kogukonnale korda läheb, vaadates pealtvaatajate arvu kodumängudel. Võrdleme Eesti inimeste huvi ja tähelepanu tõmbamist Raplale läbi Delfi ja Inspira vaatajanumbrite ja meie sotsiaalmeedia platvormide jälgijate. Sama noortetööga, võrdleme treeningmahtu, treenerite kvalifikatsioone, võistlustel osalemist jne. Toetus peab lihtsalt proportsioonis olema, mitte numbriliselt võrdne.

Siin-seal on ikka kuulda, et miks meie enda noori mehi rohkem platsil pole. Kas see võiks olla kokkuhoiukoht?
Need valeväited on hästi populaarsed. Tõde on see, et kolmeteist üles antud mängija hulgas on hetkel meil seitse, üle poolte, oma mängijad. Kõik klubid seda öelda ei saa. Öeldakse, et mängige oma poistega, aga see aasta on hea näide Viimsist, kes mängib oma poistega rahalistel põhjustel. Öeldakse küll, et mängige, aga reaalne elu on see, et tegemist on spordiga ja kõik tahavad võita. Kui ei võida, siis ei tulda ka vaatama. Sponsorite jaoks on vaja rahvast saali ja rahvas tuleb saali võitude peale. Konkurentsivõimelist satsi on vaja.

Kus me täna oleme?
Mina tegelen endiselt igapäevatööga, otsin võimalusi leida toetust nii palju kui võimalik, et sellest august välja tulla. Praegu on see hetk, kus fänniklubi tuumik kogunes ja tehakse plaani, kuidas tegutseda, et meeskonda päästa. Sisuline otsus, kas jätkame meistriliigas, peab olema tehtud lähema kahe kuu jooksul.