Riina Tomingas,
Eidapere kooli direktor ja kogukonna liige
Jaanuarikuust alates on Raplamaa Sõnumite lugejatel olnud võimalus lugeda artikleid Kehtna vallas toimuvast haridusasutuste ümberkorraldamisest ning sellest, kui suurt pahameelt see kogukonnas on tekitanud. Hetkel tähendab ümberkorraldus Eidapere kooli III kooliastme sulgemist, iseseisva asutusena tegevuse lõpetamist 31. augustist alates ning kooli ja lasteaia liitmist Järvakandi kooli ja lasteaiaga.
Oleme hoolekogu liikmetega nii volikogule kui ka ajaleheveergudel oma nördimust avaldanud, kuid eks see on jäänudki vaid nördimuse avaldamiseks. Inimestega, keda sellised otsused puudutavad, ei arvesta kahjuks keegi.
Et keerulises loos selgust saada, tuleb tsiteerida klassikuid kirjandusest: „Et kõik ausalt ära rääkida…“, selleks tuleb varuda aega ja lugemistahet.
Mis on läinud valesti?
Tähelepanelik lugeja mäletab ehk 2023. aasta jaanuari kajastust rahvakoosolekult Eidapere kultuurikeskuses, kus piirkonna (st Eidapere, Lokuta ja Lelle) lapsevanemad, töötajad ja elanikud olid ääretult üllatunud ja šokis järsku vallavalitsuse poolt lauale lükatud ideest lõpetada koolitegevus Eidapere koolis ja seejärel lõhkuda majagi maha.
Kogukond ja kooli hoolekogu tegid ära väga suure töö analüüside ja põhjendustega, lükates mitmeid välja toodud argumente ümber, ning suutsid sellel hetkel mõjuda nii, et eelnõud volikogu lauale ei tulnudki. 2023. a jaanuarikuises Valla Vaatlejas kirjutab volikogu esimees: „Luban, et kaasame edaspidi kooli juhtkonda ja hoolekogu. Hea Eidapere kogukond! Palun volikogu nimel teie käest vabandust, et ei ole teid piisavalt arutellu kaasanud. Õpime oma vigadest, et vältida veel rohkem murtud südameid.“
Aga kaasamise asemel muudeti strateegiat. Juuni alguses tööle tulnud abivallavanem väitis toona, et mõistab inimeste pahameelt ning lubas kooliperele ja hoolekogule kaasamist ja teemade läbiarutamist. Ta nentis, et asju on tehtud valesti ning inimestega tuleb selliseid otsuseid tehes rääkida, neid kaasata. Käiski rääkimas, juuni keskel, ning lubas, et igasugused kooli puudutavad arutelud seisavad ees, kõigest räägitakse ning arutatakse meiega läbi.
Eelmisest sügisest alates hakkasime valla ajalehest Valla Vaatleja lugema erinevate ametnike artikleid, kus seisis kirjas, et haridusvõrgus tuleb ümberkorraldusi teha, kuid milliseid, need arutelud seisavad alles ees. Vaikselt hakati pikkima artiklitesse teemat, et kooli võiks liita Järvakandi kooliga (varem oli juttu olnud vaid võimalusest teha kool 6-klassiliseks), kuid jätkuvalt pidid arutelud lähikuudel ees ootama.
Kuna otseselt keegi meiega ei rääkinud, jäime koolipere ja vanematega kaasamist ootama.
Samas märkasime artiklitest ka seda, kuidas pidevalt hakati rõhutama asjaolu, kuidas Eidapere kool elab teiste valla koolide arvel ning kuidas teistel koolidel läheks hoopis paremini, kui see raha oleks nende kasutuses.
Eks lähekski. Ääretult hea oleks kooli juhtida, kui rahaga ei peaks arvestama. Teed oma igapäevast tööd ning ei pea nuputama, kuidas edasi. Aga asi on kokkulepetes ja lubadustes, mida varem on välja käidud.
Kui oleme ühise laua taga kokku leppinud, et kõik pingutavad ja hoiavad kokku (st kõigil asutustel vähendatakse ametikohti, hoiame majandamiskulusid võimalikult madalana jne), kuid kui lõpuks pigistatakse sidrunina vaid ühte kooli, kus inimesed teevad vähendatud ametikohtade ja töötasu näol mitme inimese tööd, siis ei ole see usaldusväärne käitumine. Selline käitumine tekitab inimestes nördimust, pettumust, vastumeelsust ja palju erinevaid emotsioone.
Kehtna vallas on saanud sõna „kaasamine“
uue tähenduse
Juba eelmise aasta jaanuaris palus kooli hoolekogu, et meid kaasataks aruteludesse, kui tahetakse midagi kooliga seoses muutma hakata. Seda lubati. Lubas nii värske abivallavanem kui ka volikogu esimees, kes 2023. aasta oktoobri Valla Vaatlejas kirjutab: „Kahe aasta jooksul, mil olen volikogu esimees olnud, on mulle selgeks ja südamelähedaseks saanud kaks sõna: kogukond ja kaasamine. Just selliste valusate otsuste tegemise puhul tuleb suhelda ja kaasata kogukonda.“
Ja nagu naksti „kaasati“ meid 8. jaanuaril eelnõuga, kus seisis kirjas, et kool muudetakse 2024. a septembrist 6-klassiliseks ning 2027. aasta septembrist 3-klassiliseks. „Kaasamisele“ eelnes 3. jaanuaril direktori teavitamine, et selline eelnõu on tulemas. Milles täpselt eelnõu seisneb, keegi ei rääkinud. Seda saime lugeda koolipere ja hoolekoguga samal ajal kui kõik teisedki valla elanikud. Nimelt said ümberkorraldust puudutavate asutuste juhid eelnõust ja selle sisust teada samal ajal, kui see riputati avalikult üles valla FB lehele.
Veebilehelt Hea Kodanik leiame kaasamise kohta järgmist:
„Avalikus sektoris peame kaasamisega silmas partnerlust kaasatavate osapooltega/ huvigruppidega strateegiliste dokumentide (näit eelnõude, kontseptsioonide, strateegiate) väljatöötamisel. Õigusloome vallas toimuv kaasamine või kaasamata jätmine mõjutab meid ja meie igapäevaelu läbi parlamendis vastuvõetud seaduste, valitsuse määruste ja korralduste.“
Riigikantselei tellitud käsiraamatus „Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas“ kirjutavad autorid U. Kübar ja H. Hinsberg järgmist: „Kaasamine on see, kui teeme otsuseid ja viime neid ellu teistega koos ja teistega arvestades.“
Edasi toovad autorid välja kindlad olukorrad, kus kaasamine ei toimi.
• Kui otsus on juba tehtud või on võimalik ainult üks lahendus. Mängida sellises olukorras kaasamist, jättes osalejatele mulje, et neil on võimalik tulevast otsust mõjutada, oleks nende petmine. Ausam on sel juhul avalikkust tehtud valikust lihtsalt informeerida ja seda põhjendada ning olla valmis tegelema kõrvalejäetute õigustatud pahameelega.
• Kui puuduvad oskused või võimalused kaasamiseks. Alati on võimalik õppida või kasutada teiste abi; aja või raha puudusel saab valida sobivamaid meetodeid. Vale on aga võtta endale ülesandeid ja anda osalejatele lootusi, mida ei suudeta täita.
• Kui puudub austus osalejate ja huvi nende arvamuste vastu. Inimeste aeg on väärtuslik ressurss ning iga kaasaja peab tegema endast parima, et seda lugupidavalt kasutada. Kaasamine eeldab selgete eesmärkide püstitamist, korralikku plaanimist ja läbiviimist. Väga oluline on anda osalejatele piisavalt infot ja tagasisidet.
Raamatutes peitub tõde. Need kolm punkti on Eidapere kooli näitel järele proovitud ja võime kinnitada, et kaasamine sellisel kujul tõesti ei toimi. Kooli hoolekogu ja õpilasesinduse arvamusi küsiti 22. jaanuariks. Selleks ajaks oli toimunud enamik volikogu komisjone, kes kujundasid oma arvamuse kooli ümberkorraldamise osas vaid abivallavanema ettekandele toetudes, ilma et oleksid saanud tutvuda hoolekogu arvamusega.
Volikogu toimus 24. jaanuaril. Sel istungil võeti kooli ümberkorraldamise punkt päevakorrast välja, kuid seda ainult seetõttu, et üks volikogu liige viitas asjaoludele, millele kohtud on sarnastes olukordades tähelepanu pööranud. Hoolekogule ja kogukonnale anti volikogus lahkelt nädal aega oma ettepanekute tegemiseks. Saatsime oma ettepanekud vallavalitsusele ja volikogule. Palusime kohtumisi, kus meie küsimustele, mida olime eelnevalt 22. jaanuariks esitanud, saaksime vastuseid.
Palusime ka seda, et kohtumistel võiksid osaleda volikogu komisjonide liikmed, sest volinikud on ju lõpuks need, kes otsuse teevad. Nad peaksid olema samas infoväljas ja teadma ka hoolekogu seisukohti. See osutus aga ületamatuks takistuseks, sest saime ultimaatumi, et kui koosolekutel osalevad volikogu komisjonide liikmed, ei osale koosolekutel ametnikud. Kompromisside tulemusel saime siiski kohtutud ning mingitele küsimustele ka vastused. Kuid mitte kõigile, sest neid lihtsalt ei ole. Ehk pikk nägemus edasisele protsessile puudub.
Vallavalitsusel puudus tegevuskava, mida, kuidas ja millisel ajahetkel ümberkorraldustega tegelema hakatakse. Meie järelepärimiste peale see koostati, kuid vaid tegevused, mitte ajaline joon. Koosolekutelt saime aga tõdemuse, et meie arvamused ei huvitanud kedagi, neid küsiti, sest seda nõuab seadus ning siis on võimalik öelda, et oleme teinud kõik vajaliku. Jah, arvamused on ju võetud. Kuskil pole kirjas, et nendega ka arvestama peaks.
Põhjendused, mida on nüüd kahel aastal välja toodud, et kooli ümber korraldada, on ajas muutunud. Ja lõpuks öeldi meile otse välja, et rahas ei olegi põhjus, see on poliitiline otsus ning vajalikud poolthääled on koos. Milliselt poliitiliselt jõult see sisend on tulnud, ei ole meie teada saanudki.
Kehtna valla volikogu esimees kirjutab 6. märtsi Raplamaa Sõnumites kenasti neljast sambast, millel kogukond püsib ning mida tuleb ühes piirkonnas säilitada – need on kool, kauplus, raamatukogu ja kultuurimaja. Eidaperes ei ole nendest neljast kahjuks vaid kauplust. Teatavasti seisab püsti ka kolme jalaga taburet. Aga kui ühte kolmest jalast hakata jupi kaupa lühemaks lõikama, siis kaob peagi toolikesel tasakaal ja see kukub ümber.
Sama saagimistööd tehakse praegu Eidapere kooliga. 9-klassilise kooli väiksemaks tegemine 6-klassiliseks kooliks ongi ühe taburetijala saagimine. Kuigi seda ei taheta kõval häälel tunnistada, hakkab see otsus lapsi piirkonnast ära viima. Kui paneksite ennast korraks Eidapere või Lelle lapsevanema seisu (kuigi seda on keeruline teha, kui ise kohapeal ei ela ja pead seda tunnet vaid ette kujutama), siis kuidas käituksite teie või mida tunneksite, kui samamoodi tehtaks teie kooliga, kus lapsed õpivad?
Kui kogu elukorraldus, mida oled perega harjunud tegema, järsku muutub? Hommikuti saadad ühe lapse ühte kooli, teise teise kooli, ilmselt sõidavad koolibussid erinevatel aegadel, ise käid veel kuskil kolmandas kohas tööl ja pead lõpuks enne lapsi kodust väljuma, siis läheb pereelu sättimine väga keeruliseks. Eriti, kui last on vaja pärast kooli ka huviringidesse transportida või sealt koju tuua. Pere jaoks saab lihtsam olema see, kui lapsed suunduvad ühte kooli.
Kahjuks tuleb samas tõdeda, et kõikides Kehtna valla koolides ei ole väga palju ruumi ja võimalusi lapsi vastu võtta, sest klassid on just III kooliastme osas täis. Nii ei mahuks lapsi järgmisel õppeaastal ei Valtu ega Kehtna kooli 9. klassidesse. Ainus võimalus on Järvakandi kool. Teine võimalus on liikuda lapsel vallast välja, kas Rapla või Vändra poole. Kas tõesti hoiame nii oma valla peresid ja lapsi ning soovime, et nad kunagi meie valda tagasi tuleksid ja siin maksumaksjatena tegutsema hakkaksid?
Tegelikult ei ole vallal pikka plaani, kuidas üldse koole edasi juhtida. Seda võib lugeda juba nimetatud Raplamaa Sõnumitest, kus Kehtna vallavanem räägib, et alles arutletakse, millist juhtimist rakendada sügisest koolides, kuna Kehtna koolijuht on lahkumas ametist. Eks aeg annab arutust.
Et enne otsuseid ei ole asju läbi mõeldud, näitab ka asjaolu, et nüüd, pärast Eidapere kooli ümberkorralduse otsuse tegemist hakatakse alles kaaluma ja mõtlema, mida teha nüüd veelgi suurenevate ruutmeetritega lapse kohta, kas on võimalik kooli kolida hoopis kuskile mujale vms. Kolmanda kooliastme kinnipanemise ja laste äraminemisega teistesse koolidesse jääb ju lapsi veel vähemaks ning ruutmeetrid ja kooli ülalpidamiskulud õpilase kohta suurenevad oluliselt. Kas neid arutelusid ei oleks pidanud tegema enne?
Talupojamõistusega inimene mõtleb enne pika plaani läbi ja analüüsib, mida peab tegema, et asjad toimiksid. Juba vanasõna ütleb, et ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus on valmis.
Riigilt tulev surve ja 6-klassiliste koolide rahastamise mudel on pannud valdu tegema otsuseid, kus loodetakse kiiresti toetust saada ja otsuseid teha, ilma et kaalutaks, mida tegelikult sellised otsused inimestele ja kogukondadele tähendavad.
Toimivaid asutusi lõhkuda on lihtne, kuid neid taastada väga keeruline. Paar aastat tagasi võisite lugeda, kuidas Eidaperes avati noortetuba. Nüüdseks on see kinni pandud ning kuulutatud lustiprojektiks, mida ei oleks tohtinud kunagi teha. Ometi oli see väga toimiv ning Eidapere noorte jaoks ainus valla poolt meie piirkonna noorte jaoks tehtud asi. Ei ole Kehtna vallal kunagi olnud tahtmist panustada meie piirkondadesse. Tuhka tuleb raputada siin pähe ka iseendale, et meil ei ole olnud kogukonnas nii tugevaid projektikirjutajaid, et oma MTÜ-dega seda teha. Eidapere lapsed ja noored on saanud atraktsioone tänu n-ö katuserahadele – nendega on rajatud kooli ja lasteaia juurde mänguväljak, välijõusaal ning slackline rada.
Otsuseid saab teha mitmeti
Volikogu esimees Katrin Anto kirjutab oma artiklis: „Volikogu ülesanne ongi kohalikku elu puudutavate otsuste tegemine.“
Jah, volikogu teebki tähtsaid otsuseid, kuid kohalikku elu puudutavate otsuste tegemisel peaks kuulama ka kohalike inimeste arvamust. Volikogus on inimesed, kes on kogukonnaliikmete poolt sinna valitud ning nad esindavad kogukonna huve. Otsuseid saab teha mitmeti. Alles eelmisel nädalal oli võimalus lugeda Lääne Elust, kuidas Lääne-Nigula vallavolikogu soovis Palivere ja Martna kooli liita. Sealne volikogu ja vallavalitsus kuulasid kohalikke inimesi ning vastav eelnõu kirjutati ümber nii, et kõik osapooled jäid rahule.
Martna osavallavanem ütleb, et nad arvestavad elanikega ja ei soovi kogukondade vahel tekitada paksu verd. Mõlema liituva kooli soove arvestati ning Martna kool, mis Paliverega lõpuks liidetakse, saab vastutasuks liitumise eest maja remonditud. Mida meile lubati vastutasuks ümberkorralduste eest? „Vorstina“ pärast 3-klassiliseks tegemist lubati hakata mõtlema kogukonnamaja ehitamisele.
Kogukonnamaja, mis tegelikult on Eidaperes olemas – meie majas on koos kool, lasteaed, kultuurikeskus, raamatukogu ja noortetuba (nüüdseks küll juba suletud). Kuna 3 klassi läks eelnõust välja, võeti välja ka kogukonnamaja. Kui ühte ei tahtnud, siis teist ka ei saa! Eidaperes tegelikult ongi see palju räägitud kogukonnamaja olemas. Olemasolevad asutused teevad omavahel koostööd ning maja toimib. Mis saab aga majast siis, kui asutused liiguvad sügisest teiste asutuste juhtimise alla?
Kas viie erineva asutuse kauged juhid hakkavad tegema meie piirkonna heaks koostööd ja tegema siin majas ühisüritusi ning säilitama selle maja traditsioone? Kas siinse piirkonna identiteet jääb? Kas uued juhid hakkavad kaasama kohalikke elanikke ning toimib samasugune kogukonda liitev tegevus, eriti kui juhid ei ela kohal? Võib nii minna, aga suur tõenäosus on, et võib ka teisiti minna. Kogemused näitavad enamasti muud.
Volikogu esimees tahab kiita raskete otsuste tegijaid. Meie tahaks ka kiita raskete otsuste tegijaid. Aga selliseid tegijaid, kes kuulavad enne otsuste tegemist ka inimesi ja arvestavad nende ettepanekutega. Kiita ei saa neid, kes sõidavad teerullina kohalikest elanikest üle. On väga lihtne midagi lõhkuda, aga tagasi saada seda on peaaegu võimatu. Aga ilmselt ongi see eesmärk omaette. Üks väike piirkond ei ole suurte jaoks midagi väärt, eriti kui ise elatakse seal, kuhu ikka ja jälle leitakse raha, et midagi arendada, paremaks muuta. Kui räägime võrdsusest ja inimeste ühte moodi kohtlemisest, siis kindlasti ei tunne meie piirkonna inimesed seda.
Kogukonna koosolekutel on esitatud valla ametnikele küsimusi, kas nad tuleksid siia valda ise elama või kas nad paneksid oma lapse Eidapere kooli? Ja vastused on olnud väga otsekoheselt eitavad. Ei tuleks elama ega paneks last ka siia kooli, sest siin on liiga palju ebakindlust. Ei soovita oma lapsi „solgutada“. Aga miks me võõraste sissetulijatena ja juhtidena teeme seda siis siinse piirkonna ja lastega? Ka meie pered vajavad kindlust ja teadmist, et neil on siin kodukoht, kuhu edaspidi tulla ja tuua oma lapsi.
Mis on valesti selles vallas, et see ei kutsu ametnikke endid siia elama tulema? Jah, tehakse raskeid otsuseid, mis muudavad kohalike elanike elu ning mille eest soovitakse saada kiitust. Paraku lahkutakse siit vallast töölt, pühitakse tolm jalgadelt ja minnakse edasi. Meie aga jääme, sest meie kodud on siin. Muidugi, kui jääme…
Ja volikogu esimehel on õigus – kogukonnad ja inimesed ongi üksteise vastu keeratud. Ja see ei ole kogukondade süü, vaid ümberkorralduste algatajate tegu. Kogukonnad vastanduvadki, kui avalikult näidatakse näpuga, et teie elate teiste kulul või kui me teeme neid otsuseid selleks, et mõne aasta pärast ei peaks tegema teise kooliga sama mis teiega. Kui ei nähta põhjust investeerida, sest teid elab piirkonnas liiga vähe jne.
Me oleme ühesugused maksumaksjad. Mul on hea meel, kui kellegi unistus täitub ja kellegi piirkonda saabub midagi positiivset, kuid paraku tahaks ka maksumaksjana sellest osa saada. Ainult teistele kaasa elades jagub rõõmu väheks. Vahel oleks rõõmu ja positiivset tulemust vaja ka endale.
Anto kirjutab, et kogukond on ametnikke solvanud ja mängu toonud pereliikmeid. Tuleb tõdeda, et solvanguid on olnud tõesti ning vabandan seepärast, kuid see on olnud inimeste mittekuulamise tagajärg. Pereliikmeid ei ole toonud kogukond mängu, seda on austatud volikogu esimees ise teinud.
Nii abivallavanem Puusep kui ka volikogu esimees Anto on mõlemad möönnud, et protsessi oleks saanud paremini läbi viia. Et inimesi ei ole kaasatud ega kuulatud piisavalt, kuid seekordne otsus oligi nii mõeldud. Seda tunnistatakse, et on valesti käitutud, kuid samas minnakse edasi kasvõi valesti, peaasi, et otsus saaks tehtud.
Kogukonna küsimustele, miks ei ole asju võimalik läbi arutada ja lahendada pikalt, analüüsides, kaaludes ja kokku leppides, me vastust ilmselt kunagi ei saagi. Otsused on tehtud, tegutsetud on nii valepidi kui üldse võimalik, varsti tuleb hakata nende otsuste tagajärgedega tegelema.
Kiidusõnad lähevad seekord Lääne-Nigula vallavolikogule, kes suudab oma inimesi kuulata ja nende arvamustega arvestada.
Pidage vastu – järgmisel aastal on KOV valimised …