16.1 C
Rapla
Kolmapäev, 29 mai 2024
ArvamusNoored peegeldavad end ümbritsevat keskkonda

Noored peegeldavad end ümbritsevat keskkonda

Grete Arro, haridus- ja keskkonnapsühholoog, kliimanõukogu liige

2023. aasta detsembris 9. ja 12. klassi õpilaste seas läbi viidud uuring näitas, et 69% noortest hindas end väga või pigem keskkonnateadlikuks. Aasta varem läbi viidud kogu elanikkonda hõlmavas uuringus oli see näit aga märksa kõrgem – 81%. Vähe sellest, et noored hindavad end vähem teadlikuks, nad ka käituvad vähem keskkonnahoidlikult.

Põhjuseid me lõpuni muidugi ei tea, neid võib olla erinevaid. Ent näib, et sel ajal, kui osa ühiskonnast loodab kliimamuutuste vastutust edasi veeretada ja usub, et tulevased põlvkonnad tegelevad vigade parandusega, näitavad uuringud aga kainestavat pilti – noored peegeldavad meie käitumist tagasi.
Täpsemalt peegeldavad noored end ümbritsevat keskkonda ja see on pigem ootuspärane. Inimesed õpivad eri viisidel ja üks viis on täiskasvanute hoiakuid ja käitumisi jäljendades. Selleks, et senisest mentaliteedist või käitumismustrist välja murda, on vaja olulisi lisapingutusi; sageli pole aga noored teistsuguse maailmapildiga isegi kokku puutunud.
Eestis on kodanikuaktivism veel lapsekingades. Ka niinimetatud kliimanoori, kes häälekalt poliitikakujundajaid ja ühiskonda korrale kutsuvad, võib Eestis üles lugeda kahe käe sõrmedel. Paraku nemad üksi kriitilist punkti ei murra, kui ühiskonnas säilib üleüldine põlgus aktivismi suhtes ning teadlikkus ja hoiakud ei parane. Mida siis teha?
Esiteks, meil tuleb lahti lasta ootusest, et keegi teine, näiteks järeltulev põlvkond, parandab meie tehtud vigu. Eriti vale on seda oodata neilt, kes on näinud meie eeskuju. Täiskasvanute roll on näidata eeskuju asjades, mida peame oluliseks, ja nende sõnad ja teod peavad kokku minema.
Noorte teadlikkuse uuring kinnitas, et isiklik kontakt ja seotus loodusega peegeldub ka keskkonnasõbralikkuses. Need, kes käivad looduses, kasvatavad taimi või loomi, tunnevad ümbritseva floora-fauna vastu huvi, kipuvad ka keskkonda hoidvamalt käituma. Piltlikult võiks öelda, et noored, kellele meeldib loodus, meeldivad enam ka loodusele, aga kui looduses olemise võimalusi jääb vähemaks, võib see vähendada ka keskkonnahoidlikkust.
Siin on täiskasvanutel oluline roll. Selleks, et linnas elav laps näeks autot, ei pea vanem palju pingutama – autod on hoovis, tänaval, nendega sõidetakse palju. Sageli inimesed ütlevad, et “oi, mu lapsele meeldivad autod”, taipamata, et lapse huvi võib olla seotud sellega, et autosid nähaksegi väga palju. Selleks, et laps näeks habesamblikku, tuleb sõita linnast välja – sageli kahjuks sellesama autoga –, ja et seda teha sageli, tuleb just täiskasvanul aega võtta ja pingutada. Lapsele auto näitamiseks pole linnas elades mingit pingutust vaja.
Paraku taandub elurikas loodus meie ümbert aina kaugemale, ehkki uuringud näitavad, et lisaks looduskontakti tekkimisele on elurikkamal loodusel parem mõju inimese psühholoogilisele heaolule. Tasub kõrva taha panna, et looduses olemine mõjub äärmiselt hästi noorte vaimsele tervisele. Ent looduskontakt ei teki ilma pideva loodusega kokkupuutumiseta ning selle loomiseks tuleb lapsevanematel ise panustada. Peamine vastutus ongi meil, täiskasvanutel.
Teiseks, peame väga kriitiliselt läbi mõtlema selle, kuidas on korraldatud meie haridus. Väga keerukate ja komplekssete süsteemide õpetamisel tuleks kasutada tegelikult teistsuguseid õpetamise viise, kui me sageli koolis kogenud oleme. Õppijal on selleks vaja pidevat võimalust läbi apsude ja vigade uusi teadmisi konstrueerida ja vajadusel jälle ümber konstrueerida.
See tähendab targalt üles ehitatud “probleem enne, selgitus pärast” õppimisviisi, mis võimaldab olulisimat – iseenda teadmatusega kohtumist ehk eksimist, mis loob teadmise tekkeks tõhusama stardipositsiooni. Meie praegune haridussüsteem võib vahel eksimist karta või karistada, mis takistab õppimist. Tulemuseks ongi see, et inimesed käivad haridussüsteemi läbi, olles justkui õppinud keskkonna- ja kliimateemasid, aga neid ei häiri ega sega sugugi, et suur osa ühiskonnas toimuvast läheb õpituga vastuollu.
See osutab, et tegelikult õpitu nende teadmisi ei muutnud, vaid libises maha nagu hane seljast vesi. Tõeliselt õpitud teadmise puhul on inimesel selle teadmisega hästi ebamugav vastuollu minna. Olulisemaid uuringu leide ongi see, et keskkonnahoidlikumalt käituvad need noored, kel on parem arusaam teadmiste olemusest ja kujunemisest. See tähendab, et nad näevad kooli rolli laiemalt kui faktide ja õpikuteksti õpetamist, tahavad ise teadmisi mõtestada ja hindavad ühe kindla vastuseta probleemide üle arutlemist.
Selline tulemus ei ole omane ainult Eestile – ka majanduslikult edukamates riikides on märgatud seost, et teadusliku mõtlemise toetamine on seotud kõrgema keskkonnahoidlikkusega, sest keskkonnahoiu vajalikkuse mõistmine eeldab teadusliku teadmise aktsepteerimist ja teaduse kui protsessi paremat mõistmist.
Niisiis, looduse jätkuv hoidmine ja keskkonnaprobleemide lahendamine saab alguse meie tänasest mõjust lastele. Selleks, et igaüks meist saaks anda panuse tuleviku heaks, tuleb meil täna alustada oma lastele võimaluste pakkumisest. Otsige koos õpikogemusi, mis on teile mõlemale tõeliselt keerulised, eeldavad süvenemist ja kus mõtlemistööd peab tegema laps. Arutlege lastega ja esitage mõtlemist ergutavaid küsimusi, mitte ärge pelgalt veenge või seletage – viimasel juhul mõtlete teie, mitte laps.
Näidake lastele loodust enda ümber, olge looduses võimalikult palju (miks mitte vähemalt tund päevas?) ja imetlege seda. Sest on raske armastada midagi, millega kohtume harva ja mida me ei tunne.

Haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro aitab kliimanõukogu liikmena mõtestada seda, mismoodi inimesed mõistavad kliimamuutusi ja milline on nende valmisolek ühiskondlikeks muutusteks.
Artikkel on ilmunud kliimanõukogu blogis kliimanõukogu. ee

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare