Rainer Eidemiller,
regionaal- ja põllumajandusministeerium, kohalike omavalitsuste osakond, piirkonnajuht (Järvamaa, Viljandimaa)
Omavalitsustel ei ole praegu kerged ajad, igasugused ressursid kahanevad ning koostöö muutub aina olulisemaks. Maakonnasisene koostöö on sisse töötatud juba aastate jooksul, kuid eriti siin, Kesk-Eestis, on hakanud silma torkama kaks n-ö arengusuunda, mis sunnivad mõtlema, kas me peaksime kokku leppima lisaks maakonnasisesele koostööle veel milleski regionaalselt suuremas.
Üks on see, kuidas erinevad riigiasutused on üles ehitanud oma piirkondliku töö. Laias laastus on Eesti neis struktuurides jagatud nelja regiooni: põhi, lõuna, ida ja lääs ning vastavalt loodud regionaalsed keskused haaravad endasse sellesse regiooni kuuluvad maakonnad. Probleem on aga selles, et erinevad riigiasutused on teinud seda erinevalt.
Kuna Järvamaa jääb just nende nelja regiooni keskele, kuulub ta erinevate asutuste lõikes vastavalt igasse nelja regiooni: kõige rohkem kuulub Järvamaal esindatud riigiasutusi Lääne regiooni, aga samas teised asutused kuuluvad nii Põhja, Lõuna kui ka Ida regiooni. Lisaks on olemas ka maakondliku struktuuriga asutusi. Selline killustumine aga kindlasti ei tee head maakonnale.
Veidi selgem on olukord Järvamaa naabritega, eriti Rapla ja Lääne-Virumaaga, kuid Viljandimaa ning Jõgevamaa regionaalne kuuluvus on samuti aeg-ajalt arutelude teemaks. Miks aga ei ole olemas viiendat, Kesk-Eesti regiooni ning kes sinna võiks kuuluda, kas keskeestlaste jaoks oleks parem kuuluda näiteks rikka Põhja alla või omada enda regiooni, mida me ise tahame? Selle üle ei ole väga palju tegelikult varasematel aastatel arutletud ega seda uuritud.
Teine n-ö arengusuund, mis meile aina rohkem silma torkab, on ressursside kahanemine. Olgu selleks siis raha või inimesed – eriti siin, Kesk-Eestis, kus ei ole olnud spetsiaalseid piirkondlikke rahastusprogramme või kus suured tõmbekeskused on mugavalt lähedal, on selline suurenev ressursipuudus aina teravam. Teisisõnu nimetatakse seda ka regionaalseks ebavõrdsuseks. Muidugi on osalt tegemist üle meie peade käivate protsessidega, mis on osalt lausa globaalsed, aga siiski – kui raha ja inimesi ei ole enam piisavalt, siis n-ö selgade kokku panemine, naabritega ressursside ühendamine, et ühiselt suuta midagi ära teha, on täpselt see, mida see olukord tegelikult nõuab.
*
Kui küsida, kas meil on siis olemas mingi valmis ehitatud lahendus sellise olukorra jaoks, siis vastus on, et ei ole. Kui on vaja otsustada, millised maakonnad ja mis vormis peaksid omavahel koostööd tegema, siis ei ole võtta ühtegi õigusakti, mis selle jaoks üheseid juhendeid annaks. Mitu regiooni peaks Eestis olema ning mis piirkondi nad peaksid hõlmama, ses osas puudub tegelikult ühtne alus või kokkulepe. Eri riigiasutused on oma regioonide piirid tõmmanud nii, nagu see konkreetne asutus parasjagu otstarbekaks on pidanud.
2020. aastal viisid Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja osaühingu Geomedia teadlased läbi uuringu, mis vormistati „Eesti regionaaltasandi arengu analüüsiks“. Ehkki selles ei määratletud regioonide piire, leiti uuringus, et regionaalse tasandi koostöö on arengu jaoks väga oluline. Lahendusena pakuti välja kaks teed: institutsionaalne, ehk võimalus luua maavalitsuste sarnased kesksed regionaalsed asutused, ja koostööle põhinev, näiteks eri osapooli kaasavate regionaalsete nõukogude loomine.
2022. aastal otsustas sel ajal rahandusministeeriumisse kuuluv kohalike omavalitsuste poliitika osakond, et kuna regionaaltasandi koostöö arendamiseks ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks on vajalik teha mingi uus oluline samm edasi, siis tuleks uuringu tulemusi hakata ellu viima ning seepärast otsustati käivitada pilootprojekt, mille eesmärk oleks testida regionaalsete nõukogude tööd. Selle pilootprojekti käigus käsitleti regioonina mitte mingit uut loodavat haldusjaotust, vaid koostööpiirkonda.
Seejuures valiti kitsam fookus, st keskenduti ainult ettevõtlusvaldkonnale ning otsustati, et moodustatud nõukogu töö konkreetseks väljundiks peaks olema regionaalne arengulepe, millega on kokku lepitud mitme maakonna, aga ka riigiasutuste ühised tegevused piirkonna ettevõtluse arendamiseks. Kaheks testregiooniks valiti Lõuna-Eesti ning Kesk-Eesti. Kuna regiooni sisustamisel tuli millestki lähtuda, võeti aluseks eurotoetuste süsteemis kasutusel olevad nn statistilised NUTS-3 piirkonnad, mis Kesk-Eesti puhul tähendas Järvamaad, Raplamaad ja Lääne-Virumaad.
Järgmine samm oli tagasiside saamine maakondadest, vahetult maakondlikest arendusorganisatsioonidest, mis ühendavad kohalikke omavalitsusi. Selle tulemusel selgus, et Viljandimaa eelistaks samuti kuulumist Kesk-Eesti regiooni ning samuti nimetasid kõik maakonnad, aga ka mõned ministeeriumid ja ettevõtjad oma esindajad loodavasse regionaalsesse nõukogusse, mis tollase riigihalduse ministri käskkirjaga ka 2023. a veebruaris moodustati.
Nõukogu moodustamisel lähtuti sellest, et kolmandik liikmeid oleksid kohalike omavalitsuste, kolmandik ministeeriumite ja kolmandik ettevõtjate esindajad ja et esindatud oleksid kõik neli maakonda. Kuna erinevalt Lõuna-Eestist puudub Kesk-Eestis üks selge tõmbekeskus, said nõukogu esimeesteks roteeruvalt nelja maakonda esindavad ettevõtjad. Pilootprojekte juhib praeguseks regionaal- ja põllumajandusministeeriumi koosseisu liikunud kohalike omavalitsuste osakond. Pilootprojekti, ehk regionaalsete arengulepete eesmärgid on kirjas ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2023–2027.
*
Kesk-Eesti regionaalne nõukogu on käinud koos praeguseks kuuel korral ja seejuures tahan väga tunnustada kõiki neid inimesi, kes on võtnud missioonitundest lähtuvalt selleks aega ja panustanud millegi sellise elluviimisse, mille tulemust keegi meist täiesti kindlalt ette ei tea. Lisaks on tehtud tihedat koostööd Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD), kes on pilootprojekti toetanud oma nõustamise ja töötubadega. Abiks on ka eksperdid.
Kohe alguses otsustati, et koostatav arengulepe ei tohi olla pikk lohisev ja üldsõnaline dokument, vaid pigem lühike tegevuskava, kus on kokku lepitud konkreetsed tegevused, mida ettevõtluse arendamiseks nii omavalitsused, riik kui ka ettevõtjad ühiselt lubavad hakata lähiaastatel ellu viima. Samuti otsustati mitte lähtuda seni koostatud arengukavadest üldteada eeldustest, vaid küsida otse ja vahetult sihtgrupilt, ehk ettevõtjatelt, mida on tegelikult vaja teha.
Sel eesmärgil toimunud intervjuude ja uuringute tulemus oli üksmeelne: ettevõtjad ei soovi mitte niivõrd nende konkreetse tegevusvaldkonna rahalist toetamist, vaid pigem ettevõtluskeskkonna laiemat arendamist, mis võimaldaks neil leida ja hoida sobivat tööjõudu, kasutada toimivaid transpordilahendusi, saada oma baasvajadused rahuldatud. Praeguseks on kõigi nende eri sisendite tulemusel valmis saanud arenguleppe tööversioon, mis keskendub kaheksale konkreetsele tegevussuunale, mille alla kuuluvad ka mõned konkreetsed lähiaastate projektid või tegevused, mille elluviimise nimel on osapooled nõustunud ühiselt tööd tegema.
Leppe viimistlemine toimub OECD abil, järgneb lõplik konsultatsioon riigiasutuste, sh ministeeriumitega, mille käigus saab välja sõelutud see, mille elluviimiseks on tõepoolest olemas vahendid ja ühised eesmärgid ning seejuures toimub 2024. a sügisel leppe allkirjastamine. See aga ei ole kindlasti veel töö lõpp. Lepet tuleb hakata ka ellu viima, sellele tuleb luua koht õigusmaastikul ja regionaalse valitsemise struktuurides. Kui see kõik tõesti toimib ja õnnestub, kui regionaalne areng saab sellest päriselt sisse uue hoo, siis miks mitte laiendada seda mudelit ka teistele Eesti piirkondadele ning ka teistele valdkondadele peale ettevõtluse.
Alati võib ju olla skeptiline ja küsida, kas mingi järjekordse arenguleppega tõesti on võimalik midagi ära teha, või kahelda, et mis „mandaadi“ põhjal üldse selliseid kokkuleppeid tehakse. Oluline on aga see, et algus on tehtud, Kesk-Eesti esindajad on esimest korda tulnud ühe laua taha riigi esindajatega, on leppinud kokku, et Kesk-Eesti on regioon, kus on mingid konkreetsed ühised vajadused ning ka ühine nägemus lahendustest. See on oluline eeldus regionaalse arengu planeerimiseks, järgmisteks „tugevamateks“ sammudeks, kui neid peaks otsustatama teha.
Ajaloolised koostööpiirkonnad on ja jäävad olulisteks, nad on lähtunud oma ajastu vajadustest, vastavalt sellele tekkinud ja hääbunud või teisenenud. Meie maailm ja koos sellega probleemid ning ka lahendused on ajas pigem avardunud. Sellega peaks käima üht sammu viis, kuidas koostööd teeme. Võimalik, et regionaalne koostöö Kesk-Eesti regioonis saab üheks selliseks uueks koostöövormiks, mis aitab vähendada süvenenud regionaalset ebavõrdsust selles piirkonnas.
