Kellele on vaja taastuvenergiat?

Eesti Taastuvenergia Koda

Viimaste andmete alusel on Eesti inimeste ja ettevõtete aastane elektritarbimine kokku 8,2 TWh, kuid samal ajal suudame ise Eestis elektrit toota vaid 4,9 TWh jagu. See tähendab, et toodame vaid 60% Eestis vajaminevast elektrist ning ülejäänud 40% peame importima naaberriikidest. Nii suur elektridefitsiit ja sõltuvus teistest riikidest on tõsine mure, sest elektrit on vaja kõigile ja kogu aeg.
On räägitud, et Eesti elektri varustuskindluse tagaks põlevkivielektrijaamade töös hoidmine kuni kavandatava tuumaelektrijaama valmimiseni. See plaan ei ole kahjuks teostatav. Põlevkivist elektri tootmise maht Eestis on viimaste andmete järgi vaid 2,3 TWh aastas, mis jääb juba praegu alla taastuvenergia tootmisele ega ole kaugeltki piisav Eesti tarbimisvajaduse täitmiseks.
Probleem on selles, et põlevkivist toodetud elekter on võrreldes taastuvelektriga ja naaberriikidest imporditud elektriga lihtsalt nii palju kallim, et pääseb turule vaid vähestel tundidel. Lisaks on enamik Eesti põlevkivielektrijaamu üle 50 aasta vanad ning ka nende töökindlus on seetõttu väga madal.
Põlevkivi kaevandamine ja sellest elektri tootmine on lisaks üha kallinevale hinnale põhjustanud tõsiseid probleeme nagu õhusaastest tingitud tervisekaebused ja enneaegsed surmad, maastiku, mulla ning põhja- ja pinnavee rikkumine, ohtlike jäätmete teke ja ladestamise vajadus ja kliima soojenemisest tingitud äärmuslikud ilmaolud. Uuringud on näidanud, et Ida-Virumaa elanike tervis on põlevkivitööstuse saaste tõttu oluliselt halvem kui mujal Eestis ning seal esineb rohkem enneaegseid surmasid.
Loodusesõpradel soovitan minna tutvuma Narva ja Auvere elektrijaamade lähistel asuvate tuhaväljade settetiikidega, Kukruse ja Kohtla-Järve aheraine-, poolkoksi- ja tuhamägedega, põlevkivitööstuse jääkreostusega Purtse ja Erra jões või rikutud veetaseme ja taimestikuga Kurtna järvedes. Põlevkivi kasutamine ei ole lihtsalt jätkusuutlik.

Tuumaenergia ei aita

Ka tuumaenergia ei aita kuidagi meie praegust elektripuudujääki täita, kuna seda pole võimalik kasutusele võtta enne 10 või 15 aastat. Tuumaelektrijaama rajamiseks ei ole algatatud planeeringut ega ole loodud isegi selle toimimist reguleerivaid seadusi ega asutusi. Muu maailma kogemus näitab, et tuumaelektrijaamade rajamine võtab planeeritust oluliselt kauem aega ning muutub algsest märksa kallimaks. Samuti ei ole selge, milline kogukond sooviks tuumaelektrijaama oma tagaaeda ning kus hakataks ladestama radioaktiivseid jäätmeid.
Tuumaenergia ei paku kahjuks leevendust ka elektri hinna tõusule. Konsultatsiooniettevõtte Lazard andmete järgi on tuumaenergiast toodetud elektri keskmine omahind maailmas 182 $/MWh, tuuleelektri hind 50 $/MWh ja päikeseelektri hind 61 $/MWh. Veelgi olulisem on tähele panna, et tuumaelektri hind on viimase 15 aastaga tõusnud 48%, kuid tuuleelektri hind on samal ajal langenud 270% ja päikeseelektri hind 588%! Seega taastuvelektri hind langeb, aga tuumaelektri hind kasvab.
Tuumaenergia tootmiseks on vaja uraani, mis on taastumatu maavara ning mida Eestis ei leidu. Tuumaelektrijaama rajamine seab meid seega sõltuvusse uuest taastumatust importkütusest, millest enamik pärineb Kasahstanist, Usbekistanist ja Venemaalt. See on tõsine julgeolekurisk.
Eestis on räägitud 300 kuni 600 MW tootmisvõimsusega tuumaelektrijaama rajamisest, aga Eesti aasta keskmine elektritarbimisvõimsus on 1070 MW ja tiputarbimisvõimsus 1600 MW. Seega isegi kui tuumaelektrijaam Eestisse rajada, ei piisa sellest meie nõudluse täitmiseks ning ikkagi oleks täiendavalt vaja ka tuule- ja päikeseparke. Samale järeldusele jõudsid Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse analüütikud, kes modelleerisid riigi tellimusel seitset erinevat võimalikku tuleviku elektritootmise stsenaariumi ning leidsid, et tuule- ja päikeselektrijaamasid on vaja arendada igas stsenaariumis.

Kui palju tuuleparke on vaja?

Enne eelmist aastat ei rajatud peaaegu kümme aastat Eestisse ühtki uut tuuleparki, aga nüüd on nende planeerimine energiakriisi tõttu justkui paisu tagant valla pääsenud. Arendajate poolt hetkel planeeritavate tuuleparkide koguvõimsus on 6300 MW ning see võib tõesti tunduda palju. Siin on tähtis rõhutada, et algatatud tuuleparkide planeeringute maht ei võrdu sellega, kui palju tuuleparke päriselt rajatakse. Planeeringute eesmärk ongi välja selgitada, kas ja kuhu on võimalik tuuleparke üldse rajada ning otsustada tuulikute suuruse ja arvu üle.
Eesti elektritarbimise rahuldamiseks on vaja juurde 2320 MW tootmisvõimsust, mis tähendab üht 20 tuulikuga tuuleparki igas maakonnas ehk ligi kahe kolmandiku võrra vähem kui hetkel planeeritakse. Kindlasti ei ole vaja karta, et kogu Eesti kaetakse tuulikutega.
Maismaatuuleparkide rajamisele pakub teatud määral alternatiivi ka meretuulepargi ehitamine: kui Eesti rannikuvetes oleks üks meretuulepark, väheneks vajadus leida maismaal tuuleparkide rajamiseks ruumi rohevõrgustike või tiheasustusalade lähistel. Lisaks toodaks meretuulepark võrreldes maismaatuuleparkidega rohkem elektrit just talvisel ajal, kui elektritarbimine on kõige suurem, ning aitaks seega vähendada kalli hinnaga põlevkivielektri tootmise või elektri importimise vajadust.
On tõsi, et tuule- ja päikeseelektri tootmine sõltub ilmast. Nende hetkedel, kus pole piisavalt tuult või päikest, saame toetuda akudes või vesisalvestis salvestatud elektrienergia kasutamisele ning kodumaisest puidubiomassist ja biogaasist elektri tootmisele. Nii Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse, Rohetiigri kui ka Taastuvenergia Koja analüütikud on erinevates uuringutes jõudnud konsensusele, et just tuule-, päikese- ja bioenergia ning energiasalvestuse kombineerimine tagaks Eestis kõige optimaalsemal viisil elektriga varustatuse. Biomassi ja biogaasi tootmine ja kasutamine võimaldab lisaks väärindada kohalikus metsa- ja põllumajanduses tekkivaid jäätmeid ning elavdada majandust maapiirkondades.

Kaasamine ja mõjude hindamine peab olema prioriteet

Oluline on, et planeeringu viib läbi just kohalik omavalitsus koos kogukonnaga, sest kohalikel inimestel on parim teadmine oma kodukoha võimalustest ja piirangutest. Arendajal on kohustus võtta planeeringust puudutatud elanikega ühendust võimalikult vara ning anda neile võimalus väljendada oma muresid ja soove, saada küsimustele vastuseid ning rääkida kaasa lõpliku lahenduse kujunemises.
Oluline on teada ka, et tuulepargi rajamine toob kohalikule kogukonnale ja omavalitsusele kasu. Kõik tuulikutest kuni kolme kilomeetri kaugusel asuvad majapidamised saavad tuuliku toodangust ja elektri börsihinnast sõltuvat rahalist tasu ning võimalikud on ka muud kasu toovad kokkulepped. Iga tuulepargi rajamise ja käitamise käigus luuakse uusi keskmisest kõrgema palgaga töökohti ning ümberkaudsetel ettevõtetel on võimalik saada otseliini kaudu elektrit ilma võrgutasuta.
Eestis ei rajata ühtegi tuuleparki ilma põhjalike keskkonnamõju uuringuteta ega Keskkonnaameti kooskõlastuseta. Kõikidele taastuvenergiat puudutavatele arengukavadele ja planeeringutele tehakse keskkonnamõju strateegiline hindamine ning enamikule tuuleparkidele lisaks detailne keskkonnamõju hindamine. Igal juhul on välistatud tuuleparkide rajamine looduskaitsealadele, kaitsealuste liikide püsielupaikadesse ja vääriselupaikadesse ning elu- ja ühiskondlikele hoonetele lähemale kui 1 km.
Keskkonnamõju hindamise käigus uuritakse tuulepargi potentsiaalset mõju linnustikule, nahkhiirtele, ulukitele, kahepaiksetele, taimestikule ja rohevõrgustikule ning modelleeritakse müra, varjutust ja muud visuaalset mõju. Kui ilmneb soovimatu mõju, tuleb rakendada leevendusmeetmeid või peatada tegevus. Samas võivad tuulepargid hoopis aidata hoida elurikkust, sest tuulepargi ala jääb vähemalt 30 aastaks muu tööstustegevuse poolt häirimata.
Päikeseparkide rajamise puhul on hea praktika, et samal alal saab kasvatada taimi või heina, karjatada loomi ning säilitada ja luua eri liikide elupaiku. Samamoodi on võimalik toimida tuuleparkides ning just selle üle saabki planeeringu käigus otsustada.
Tuulepargi CO2-heide kogu elukaare ulatuses ehk alates tuulikute tootmisest kuni nende demonteerimiseni on väiksem kui sama võimsusega põlevkivielektriplokkide heitkogus nende ühe tööaasta jooksul. Seega juba tuulepargi käitamise esimese aasta jooksul saavutatakse kogu selle elukaart arvesse võttes väiksem heitgaaside mõju võrreldes põlevkivi kasutamisega. Tuulikud on valmistatud standardmaterjalidest nagu betoon ja teras, mis on peaaegu täielikult töödeldavad, ja labade komposiitmaterjalide taaskasutamiseks on samuti eri võimalusi.

Kokkuvõtteks

Eestis on hetkel suur elektri defitsiit, mis on teinud kõrgeks meie elektri hinna ja keerulisemaks elektri varustuskindluse tagamise. Seda puudujääki on võimalik täita kodumaise tuule-, päikese- ja bioenergia tootmisega ning seejuures saavutada soodsam elektri hind. Julgustan kohalikke omavalitsusi ja kogukondi kasutama neid kodumaiseid võimalusi ja leidma üheskoos sobivad asukohad vajalikus mahus elektrijaamade rajamiseks.