Märt Kubo
Istun sügaval maa all Nõukogude Liidu Kaukaasia sõjaväeringkonna Kirovabadi (nüüd jälle Gjandsa) raadiotehniliste vägede komandopunkti radistide toas. Äsja kaikus kasarmute kohal lahinguhäire ja punusime rutuga mõnisada meetrit eemalolevasse lennukite juhtimiskeskusse.
Minu kõrval on klassivend Taavi Pool. Oleme radistid. Võtame vastu morsesignaale radaritelt. Midagi ei tohi mööda lasta ega maha magada. Edasi lähevad andmed suurde saali, kus on valveohvitser ja tema abid. Tervet seina katab suur ekraan. Sinna mahuvad alad mitmesaja kilomeetri ulatuses. Ekraani taga on sõdurid, klapid peas ja märgivad kaardile meie püütud radarite andmed.
Need näitavad, kuidas liiguvad lennukid. Nii meie omad kui ka piiritagused, Iraani ja Türgi kohal asuvad. Lahinguhäire tähendab, et USA baasidest tõusid õhku hävitajad või pommitajad. Ilmselt õppus, kuid mine sa tea.
Mis see siis on? Iraan on ju mullade juhtida ja USA baasidest ei tea me midagi. Aga aasta oli siis 1963 ja riik oli ilmaliku juhi Mohammad Reza Pahlavi käes juba 1941. aastast. Šahh viis läbi moderniseerimise ja uuendusi põllupidamises, nn valge revolutsiooni, sai hästi läbi USAga ja NATO baasid olid sees. NLi kõhu all. 1972. aastal käis šahh Eesti NSVs.
1979. aastal võtsid usuringkonnad võimu ja 35 aastat juhib riiki piiramatu võimuga ajatolla Ali Khamenei.
Vaat selline lugu. Kolme aastaga juhtus teenistuses mõndagi: üks lennuk pages üle piiri meie poole, paar hävitajat hukkus mägedes, nägin vahitornis, kui meie transpordilennuk kukkus alla maandumisraja alguses. Õnneks oli külm sõda ja madinaks ei läinud. Küll aga kartsime juba siis NATOt ja veel rohkem kardab seda Putin ja tema kamp. Eriti pärast värvilisi revolutsioone Ida-Euroopas ja võimalust, et Ukrainasse tulevad NATO sõjajõud. Putinit kehutab ründama hirm. Nüüd juba viha ja vaen euroopaliku elulaadi vastu.
Sõjaväkke sõitsime nädala, rongis saime teada, et 22. novembril 1963 mõrvati J. F. Kennedy, USA president. Kirovabadi sattus 8 eestlast, saatus viis mind kokku klassivennaga. Tema mängis trompetit, mina klarnetit, veel paar poissi ja meil oli oma orkester. Ülikoolist võeti poisse seetõttu, et oli sündimuse madallaine ja nappis sõdureid. Me teenisime kahte vahetust, 4 tundi maa all ja 4 tundi puhkust. Ka tüdrukud olid sõdurid, neid oli küll vähe.
See kant on maailma üks vaenu- ja sõjakeskus. Panused on väga suured, sest sealt läheb nafta Hiinasse, Indiasse ja mujale. Sellepärast kirjutan. Võib-olla on Iraani valitsus kunagi jälle ilmalik ja edumeelne. Nagu nüüd Süüria, keda lääs toetab ja soosib.
