Johanna Niinemets
Rapla Maakonna Noorte Puhkpilliorkester ja Eesti Noorte Puhkpilliorkester, mis koondab endas parimaid Eesti noori puhk- ja löökpillimängijaid, soovisid uudse koostööna Rapla inimesteni tuua ühe erilise jõulukontserdi.
Oleme harjunud rääkima Raplast kui kultuurilembesest paigast. See on paik, kus on üles kasvanud Pärt Uusberg, Vaiko Eplik ja paljud teised nimekad loojad, kes on viinud Rapla nime Eesti ja maailma muusikakaardile. See on kant, kus muusika ja noorte areng on traditsiooniliselt au sees. Ometi põrkusime sel kevadel millegi ootamatuga – jäiga bürokraatia ja suletud ustega seal, kus eeldasime avatust ja koostööd. Tulemus on kibe – Rapla inimesed jäävad ilma suurejoonelisest jõulukontserdist, sest meie koolid ei leidnud võimalust noori muusikuid võõrustada.
Minu side Eesti Noorte Puhkpilliorkestriga (ENPO) on kestnud 2,5 aastat. Selle aja jooksul oleme koos ENPOga läbi rännanud üheksa Eesti kooli. Oleme ööbinud nii väärikates vanemates hoonetes nagu Põltsamaa ühisgümnaasium ja Narva Vanalinna põhikool kui ka uutes moodsates koolimajades Türi ja Kõrveküla põhikoolis.
Kuigi tõrkeid on ka muudes piirkondades olnud, oleme alati sobiva lahenduse leidnud. Meid on vastu võetud rõõmuga ning oleme mitmel korral saanud tagasisidet, et pärast orkestri lahkumist on klassiruumid puhtamad kui enne meie saabumist. Meie noored väärtustavad võimalust koos musitseerida ja austavad paika, mis neile peavarju pakub. Juhendajatena selgitame neile, miks me oleme kogu Eestist kokku tulnud ning mis on projekti väärtus.
Laagrid lõpetame tänulauluga kokkadele, mis toob tihti isegi pisara silma. Seetõttu oli eriti valus põrkuda mõistmatuse ja vastutulematusega just kodus, kus orkestrite dirigent on “oma”.
Kellele ja milleks on ehitatud koolimajad?
Siit koorub esimene ja kõige põhimõttelisem küsimus: kellele ja milleks on meie koolimajad tegelikult ehitatud? Me ehitame ja hooldame koolimaju maksumaksja raha eest. Kas need on mõeldud olema steriilsed muuseumid, mis kell viis õhtul lukku keeratakse, või peaksid need olema kogukonna südamed?
Rapla Maakonna Noorte Puhkpilliorkestrisse kuulub suur osa noori, kes on õppinud või õpivad just praegu Rapla koolides. Kui koolimaja uksed sulguvad noorte ees, kes pühendavad oma vaba aja enesearendamisele, siis kelle jaoks me neid hooneid ülal peame? Õpetajana näen, et koolimaja esmaeesmärk peaks olema noore igakülgse arengu, eneseusu ja eneseväljenduse toetamine. Kool peaks olema esimene koht, mis toetab noore inimese kasvamist, mitte esimene koht, mis talle “ei” ütleb, sest majutamine on “lisakohustus” või “asjaajamist on palju”.
Mida tunneb õpilane, kui tema kool, mida ta au sees hoiab, ei väärtusta tema saavutusi ega toeta arengut huvitegevuses? Need on noored, kes lisaks õppele üldhariduses veedavad sõltuvalt tasemest 8-20 tundi nädalas muusikakoolis, millele lisandub igapäevane iseseisev pilli harjutamine kodus. Nad väärivad igakülgset toetust, eriti haridusasutustelt.
See ei ole ainult orkestri mure
Kuigi tahaksin loota, et tegu on üksikjuhtumiga, siis kahjuks peegeldab see olukord laiemat suundumust. Sarnaseid lugusid kuuleb ka teistelt piirkonna huvihariduse juhendajatelt ja muusikutelt. Meie kõigi ühine eesmärk on ju luua väärtust: viia läbi sündmusi ja kontserte, mis pakuksid noortele hindamatuid kogemusi ning rikastaksid Rapla valla kultuurielu.
Liiga tihti saavad aga nendele lennukatele ideedele saatuslikuks ruumide puudus, bürokraatlik piiratus või rendihinnad, mis käivad vabatahtlikel alustel tegutsevatele ühendustele üle jõu. Selle asemel, et leida lahendusi, kuidas “saab”, kuuleme liiga tihti põhjendusi, miks “ei saa”. Nii suretataksegi välja kohalikku initsiatiivi – alguses vaikselt ja märkamatult, kuni lõpuks ongi uksed lukus ja saalid tühjad.
Kas me üldse vajame pühendunud juhendajaid?
Teine valus küsimus puudutab meid, täiskasvanuid, juhendajaid. Me teeme tööd noortega suuresti vabatahtlikkuse alusel, kirest ja soovist hoida elus meie kultuuri ning toetada noorte arengut ja pakkuda neile kogemusi kogu eluks. See on missioonitöö. Aga kui igal sammul näidatakse ust ja tekitatakse takistusi seal, kus peaks olema tugi, siis tekib vägisi küsimus: kellele seda üldse vaja on?
Kui vallaasutused ei suuda või ei taha tulla vastu algatusele, mis toob kokku andekad Eesti noored, pakub kohalikele noortele enneolematut kogemust mängida Eesti kõrgeima tasemega noorteorkestris ja pakub kohalikele elanikele tasuta tipptasemel kultuurielamust, siis keda me üldse teenime? Me ootame, et noored oleksid aktiivsed, et nad ei istuks nutiseadmetes, et nad hoiaksid meie pillimängimise traditsioone. Aga kui nad seda teevad, siis me ütleme: “Vabandust, teie majutamine on liiga tülikas.”
Planeeritud projektlaager pidi lõppema kingitusega kogukonnale – tasuta jõulukontserdiga, kus oleks koos orkestriga üles astunud ka Rapla oma poiss, Eesti Muusikaauhindade 2025 laureaat Sten-Olle Moldau. See olnuks sündmus, mis ühendab kohalikke elanikke ja millest saab osa suur osa inimesi.
Võidab see, kes on avatud
Õnneks ei jää muusika tegemata. Meid võttis avasüli ja rõõmuga vastu Märjamaa gümnaasium. Sealne koolipere mõistis kohe projekti väärtust ning panustas mõtte ja tähelepanuga rohkem, kui seda oodata oskasime. Seega toimub meie imeline jõulukontsert sel aastal Märjamaal.
Me ei ole kurvad, et läheme Märjamaale – sealne soe vastuvõtt teeb südame soojaks ja tõstab piirkonna väärtust. Küll aga oleme kurvad koduvallas leviva mentaliteedi üle. Rapla vald jäi ilma erilisest kultuurisündmusest, sest mugavus ja vastutuse kartus kaalusid üles soovi toetada noori.
Kui me jätkame samas vaimus, siis ühel päeval polegi meil enam juhendajaid, kes viitsiksid uksi kulutada, ega noori, kes tahaksid siin midagi korda saata. Sest milleks pingutada, kui koduvalla uksed jäävad suletuks?
