Töötaja küsib: Meil töö juures tahetakse, et annaksime teada ohtlikest olukordadest ka siis, kui keegi viga ei saanud. Kas seda ikka peab tegema, sest siis jääb mulje, et töötajad hakkavad teineteise peale kaebama.
Vastab Rein Reisberg, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant:
See, et tööandja tahab teavet ka nendest ohuolukordadest, kus keegi tervisekahjustust ei saanud, on igati asjakohane. Selliseks olukorraks, mis võib lõppeda õnnetusjuhtumiga, on näiteks töökoha mittevastavus ohutusnõuetele, ohtliku töövahendi kasutamine või kellegi töötamine ohtlikul viisil.
Ohuolukordadest teadaandmisel on tööandjal võimalik välja selgitada, kuidas sai võimalikuks sellise olukorra tekkimine ja mõelda, mil moel vältida sellise olukorra kordumist, mis võib kellelegi kaasa tuua tervisekahjustusi. Kui töötajad nendest ei teata, ei saa tööandja ka midagi muuta vältimaks võimalikke tööõnnetusi.
Seega on õige ohuolukordadest teavitamist mitte pidada kellegi peale kaebamiseks, vaid pigem kaasaaitamiseks, et tulevikus ei juhtuks tööõnnetust. Põhjuseid, miks töötajad ohuolukordadest teavitada ei soovi, on teisigi. Näiteks teadmine, et sellisel, ehkki ohtlikul viisil, on ennegi tööd tehtud ja midagi pole õnneks juhtunud. Paraku on nii, et ehkki mõnel korral pole ohtlikult töötamine lõppenud tervisekahjustusega, lõppeb see ükskord siiski tööõnnetusega.
Samuti võib ohuolukorrast mitteteatamise põhjus olla töötaja kartus, et teda ennast süüdistatakse millegi ohtlikult või valesti tegemises. Isegi kui nii käituti, annab ohuolukorrast teavitamine võimaluse tööandjale koos töötajatega arutada, mis tingis ohtlikult tegutsemise ja kuidas edaspidi töötada ennast ohtu seadmata.
Oluline on, et teave ohuolukorrast jõuaks kõigi töötajateni, kes ise võivad samasugusesse olukorda sattuda ning ka see, et tööandja annaks ohuolukorrast teatajale tagasisidet, mida teavitamise tulemusel teha kavandatakse.
