Ühiskond töötab kohati nagu kellavärk. Meie kulgemine on päevast päeva nii iseenesest mõistetav, mistõttu ununeb ka lihtsaim tänu. Näiteks põllumeestele, kes toidu lauale toovad, või meditsiinitöötajatele, kes inimese selle kõige olulisema, tervise eest iga päev hoolt kannavad.
Olen kolmkümmend aastat kandnud õnnesärki. Kui välja arvata sündimise ja sünnitamise hetked, ei ole ma pidanud haiglavoodis ei tunde, veel vähem päevi veetma. Ausalt öeldes ei ole perearstigi juurde enda tervise tõttu suurt asja olnud. Sülitan nüüd kolm korda üle õla. See õnn pöördus mõnes mõttes kümmekond päeva tagasi, kui minu nelja-aastane tütar õnnetult kukkus ja kiirelt spetsialistide abi vajas.